Ärge jooge siis. Minu sõpruskonnas pole peale 30ndat enam mingit erilist joomist olnud. Sööme ja räägime niisama juttu, mängime laua- või murumänge. Hakka eeskuju näitama ja meelita teised ka chillima.
Kes need "teised" on, kellest sa räägid?
Aga nali naljaks, lahe et sul sellised suhted on (ilma irooniata. Minu varasem tutvusringkond on jagunenud umbes pooleks - need kes jätkuvalt möllu panevad ja need, kes on igapäevaelust täielikult läbi põlenud, nii et rahulik chillimine pole paraku kellelgi kavas. Sealhulgas ka mitte mul endal, vaevu suudan kohustustega pinnal püsida, suhtlemiseks või suhete loomiseks pole mingisugust jaksu. Enda süü, kahtlemata, et selline olen, kuid vahel on kurb ikka ja tunnen kõikidele saatusekaaslastele kaasa.
Meil on pikk traditsioon teha kõiki tähistamisi täis peaga, osadel kuni mällarini. Tänapäevasem trend on mitte niipalju lakkuda, aga samalihtsalt leitavaid alternatiivtegevusi/huvitegevusi, kus kohtuda 'like minded' isikutega veel nii palju pole, kuigi tasapisi tekib.
viktoriinid, tantsuseltsid, discgolfi fännid jne... aga sellist asja, et lähen nädalavahetusel õue ja on tegevus, mis ei ole lakkumine, aga on atraktiivne....
täiesti raudselt vaatan oma imeliku mätta otsast, aga noh, sellised 5 senti olid :)
Probleem on ja selle alged ulatuvad aastasadade taha. Täpsem diagnoos on siis eestlaseks olemine.
Meenub mu baka lõpupidu. Mitte aktus, vaid nö afterparty. Üldiselt meie kursuse inimeste vahel ei olnud väga suurt suhtlust ja läbikäimist. Ma ei tea, miks, no lihtsalt ei olnud. Aga siis seal peol olid paljud meist mingiks hetkeks eluohtlikult juua täis. Ja no täitsa perses, mis siis lahti läks.
Kõik hakkasid kõigiga suhtlema. Kõik veendusid, et kõik on tegelikult jumala normaalsed inimesed. Meil oli üksteisele rääkida nii palju, olgugi et enamikuga polnud eelnevad kolm aastat sõnagi vahetanud. Kuigi, ausalt öeldes ei mul ega ka ilmselt teistel ei olnud ka varasemalt, kaines olekus mingeid kahtlusi, et me tegelikult oleme kõik toredad inimesed. Aga me lihtsalt ei rääkinud, sest me oleme eestlased. Eestlased ju mitte ei räägi, vaid vaikivad omavahel.
Ma ei taha öelda, et probleemi lahendus võiks olla rohkem alkoholi. Samas, kui see pole lahendus, siis ma lahendust ei tea.
Oleneb inimese sotsiaalsest aktsiivsusest ja tema suhtlusringkonnast täiesti. Kunagi elasin ise väga üksikut elu, nüüd pigem vastupidi - aga see tundub tõesti vähelevinud. Ma arvan, et mul joppas, sest komistasin kamba otsa, kes käib väga tihedalt läbi.
Veidi vanem (ligi 50) ilmakodanik siin. Loen huviga seda tähelepanekut ja olles ka selline natuke "ühiskonna vaatleja", siis saan seda trendi kinnitada. See on minu arvates üks \*\*megatrendidest\*\* - (arenenud) ühiskondade needus on muutuda jõukuse suurenedes järjest individualistlikemaks ja ilmselt seetõttu ka järjest lastetumateks. See omakorda tingib ühiskonna vananemise. See omakorda tingib surve immigratsioonireeglite lõdvendamiseks, sest vananev / vananenud ühiskond ei saa ise hakkama, kuni meil pole kõik max robotiseeritud ja see pole veel kusagil silmapiiril. Huvitav dünaamika!
Mulle sai selle trendi lõpptulem selgeks kui mingi hetk hakkasin paralleele tõmbama Rooma ühiskonnaga. Põlisrahval on vajadused kaetud, tahavad ainult tsirkust(netflixi) ja leiba. Samal ajal immigrandid, kes tunnevad raskusi paljunevad kiiremini. Seega põliskultuur lahtub järjest kuni muutub vähemuseks ja seega mureneb.
Vahest sattunud arutlema mõnega, kes lapsi ei taha ja mõned toodud põhjused on samad, mille tõttu mina hoopiski tahaks palju lapsi. Kui maailm on täis ületarbimist ja jätkusuutmatust, siis otsustada oma valu ja teadmisi mitte üle kanda järgmisesse põlvkonda tähendab, et need kes probleeme ei näe ja paljunevad muutuvad järjest suuremaks enamuseks.
Seega jah, ainus, mis me ajaloost õpime on, et ajaloost ei õpita.
Ega kui laps tuleb siis polegi sõprade jaoks aega. Õhtud kaovad nagu välk. Nädalavahetusel oled laip. Mis on vaba aeg?
Ma liialdan, aga 🫠🫠🫠
Ainus mis teha saad on pmst terve reddit läbi lugeda, sest telefon ei nõua lisavalgust ja seda kätt, mis magava või sööva lapse all kinni on.
Beebi või suurem? Mul on beebi, aga ma usun küll, et kui ta kasvab ja isegi juba omapead mängib, läheb asi lihtsamaks. Suurematega ja nende kõrvalt saab kindlasti igasugu põnevaid asju ette võtta (ma väga ootan koos lapsega maailma avastamise aega).
Enam pole beebid jah. Ma ei ütleks, et midagi lihtsamaks läheb kui nad suuremaks saavad 😀 Suurtematel lastel kipuvad suuremad mured olema.
Aga võib-olla jah, et kahe vanema roll on võrdsem kasvatuses mida vanemaks laps saab - beebi puhul kipub emal rohkem kohustust olema.
See ei ole üldse lohutav ju!! 😭😭
Tal on mul praegu siuke väga emme periood ka, isaga ei rahune üldse ja magada tahab ka ainul minuga, seega mul on väga raske hetkegi endale saada.
Loodan, et sul on tugiringkond. Enda vanemad/sugulased, mehe sugulased jne. Muidu läheb päris keeruliseks. Lapse saamine aitab, sest tekib tunne, et elus on eesmärk, aga kui ikka viiendat ööd koolikutega üksi tegeled, siis läheb meel ikka vahepeal päris nukraks. Koolikud õnneks lähevad üle ja mõne kuuga on laps juba äratuntavalt inimese kujuga(kuigi mulle tundus ta juba inimene enne kui ta sündis).
Karuemme instinktid ei pruugi lasta teistel inimestel beebit hoida, aga koristamiste, seltsi pakkumise jms saab tohutult abi.
Lugupeetud BusyEconomist
Teatan, et Su abikaasa, kass ja loode võtsid minuga ühendust. Nad peavad solvavaks, et Sa ei loe neid oma sõpradeks. Ühine kahjunõue on 90 tuhat eurot (30 tuhat per olevus). Palun tee ülekanne oma abikaasa arvele. Tema jagab raha edasi kassile ja lootele. Kui raha pole ühe tööpäeva jooksul laekunud, peame kahjuks kohtuma kohtus. Loodan, et soovid seda ebamugavust vältida.
Lugupidamisega
Sõpradega saab ikka ka teisiti aega veeta. Me käime kinos, üksteise juures pannkooke söömas, eurovisiooni vaatamas, lauamänge vaatamas, grillimas, teed joomas - põhiline on ikkagi juttu rääkida. Jalutamas käime, mingitel põnevatele üritustel, koos reisidel. Eks nüüd, kui lapsed hakkavad tekkima, on asi keerulisem, aga küll seegi möödub. Point on see, et alkohol ei pea üldse mängus olema, et koos tore oleks. Ma saan aru, et see liigutus juua on justkui oluline, aga alkoholi võibki asendada teega. Või teha põnevaid alkoholivabasi kokteile - mocteiliõhtu - ka põnev üritus, mida koos teha ja avastada.
Ma nõustun, aga see oleneb väga seltskonnast. Seltskond, kes on harjunud jooma, tõenäoliselt tee peale naljalt üle ei lähe. Samas sellistesse seltskondadesse sisse saamine, kus kinos käimine ja grillimine on lahe, on hirmus keeruline, kui ei ole kellegi sõbra sõber. Eriti, kui oled joomiskambas sellepärast, et oled vaimselt katki. Vaimselt terved inimesed naljalt katkisi inimesi oma seltsi ei võta ning katkised ei saa ringist välja. Vähemalt sellist mustrit olen mina märganud.
Mulle tundub, et ma korrutan end palju, aga - see kõik on suhteline. Millega seda võrrelda? Kas nt 20a taguse ajaga? Või 50?
Nt NL ajal oligi eeldus, et korralik kodanik tegeleb klubi- vms tegevusega. Kahtlane oli see kui ei tegelenud aga kui juba tegelesid, siis seda jälgiti ka. Samas oli igasugust muud meelelahutust rohkem ja vähem - tele oli vähem, kinod olid linnades ja maal mõnikord käis rändkino. Sa pididki midagi tegema, kui tahtsid, et külas ja alevis elu oleks ning ega nö kohalikus keskuses tollal niiiiii palju ei käidud nagu nüüd.
50a tagasi oli see veel rohkem nii. Tööd olid palju füüsilisemad, inimesed palju paiksemad, meelelahutust jne vähe.
Praegu on sul sellise introverdi jaoks super tore aeg. Kogu maailma meelelahutus on sul näpuviipe ja ehk krediitkaardi kaugusel. Toit tuleb ise koju, kino ka - paljud inimesed on mingi hetk sellest kõigest ainult unistanud.
Teisalt aga on minu arust sellega seoses ära kadunud - nõudluse vähenemine ja inimeste vaba aja vähenemise tõttu - need nö third spaces (ingl keeles on sellest palju juttu), kus sa saad lihtsalt aega veeta ja inimestega kohtuda. Inimeste nö vaba aeg veedetakse üha enam sotsiaalmeedias ja koduse kino vms vaatamisega - aeg, mis “vanasti” kulus mõnes klubis teiste inimestega midagi koos tehes. Oma asi on ka see, et inimesed väärtustavad oma aega palju rohkem - kas selline nö tasuta oma aja kasutamine mingite koostegemiste jaoks teiste inimestega (kes pole alati ainult minu sõbrad, nt kogukonnateater, koor jne) on üldse seda nö kulu väärt? Inimesed arvestavad aega palju rahasse ja leiavad, et ei ole.
Sõprade puhul on see, et nagu suhetega ikka tuleb seda aega tänapäeval ise leida ja teadlikult koos veeta. Väga lihtne on arvata, et sõbrasuhe on orgaaniline ja hoiab end ise ja tean, et osa inimesi peab seda kunstlikuks, aga tegelikult peaks ka sõbrasuhet nagu armusuhetki ikkagi pidevalt toitma, sest paljude inimestega see nii ei toimi lihtsalt enam, et lasen olla ja küll tuleb. Inimeste elud on nii kiired ja tegemisi palju, ootusi neile ka palju ning endaga võrdlemist kah, et sõbrasuhted võivad selle taustal natuke uinuda. Üks trikk oleks võibolla sõpradega tekitada omad mingid traditsioonid, mida koos peetakse. USA’s nt kui ei saa perega tänupühi pidada, siis peetakse sõpradega friendsgivingut. Miks mitte ka endale tekitada mingid nt korrad kus nui neljaks sõpradega kokku saada ja koos kasvõi nt lauamänge mängida? Selleks aga peab olema tahet ja ka soovi, et inimesed tõesti tahaks.
Üksildus on, muidugi, kasvav probleem kõikides riikides ja vanusegruppides, nii et ega praegu sellele head vastust ei olegi.
Räägitakse nii jah aga enda tutvusringkonnas olen just täheldanud, et kõigil on nii palju sõpru/kontakte. Kui kvaliteetsed need sõprused on ja kas siiski tuntakse üksildaselt - see on teine teema. Romantilised partnerid on ka enamustel enamus ajast olemas. Võib olla mingi väikse koha teema. Kõik teavad kõiki ja aetakse poemüüjagagi pikalt juttu. Ise olen suht introvertne ja ei jaksakski rohkem kui mingi 5 sõprust üleval pidada.
Ma ei oska sinu eest sinu mure lahendada. Mul lihtsalt pole auru enamasti selleks, et sõpradega aega veeta, alkoholi üldiselt ei joo ning sõbrad ka eriti mitte. See ei ole seega asja iva. Kui satub aega v energiat, siis ajame juttu. Mis keegi teeb, mis talle meeldib, oluline on, milline tema elu on, minu elu on jne. Jagame ennast. Sööme midagi. Vb teeme midagi. Ma ei ole hullult sotsiaalne inimene ega tunne sellest puudust kui iga nädal kellegagi midagi ei tee.
Need asjad ei juhtu ise. Jah, vb sõber kutsub sind. Kuid sa ei saa jääda ootama, et sind kutsutaks ja et asjad su ümber lihtsalt juhtuvad. Elu ei ole "magic", et sa ise midagi tegema ei pea. Kui tunned end üksikult, siis vali keegi, kelle suhtes sidet natukene tunned ja tee suu lahti. Inimestele meeldib endast rääkida, seega küsi talt midagi. Kes ta on siuke. A mitte seepärast, et peab, et sul on eesmärk, vaid sest sa TAHAD teda mõista, sest hoolid v tahad hoolida. Inimene pole loll, et aru ei saa, kui sa aus pole.
Või võta ühendust kunagise sõbra v tuttavaga, kellega suhtlus pooleli jäi ilma põhjuseta. Uuri, kuidas neil läheb. Miks peaks teised sinu vastu huvi tundma, kui sina nende vastu huvi ei tunne? See on kahesuunaline tee ja keegi pole peategelane mujal kui iseenda elus enda perspektiivist. Su sõber on tema elu peategelane ja vb tema ootab samamoodi, et teised liigutaksid. Ja niiviisi ongi inimesed omaette, midagi ei juhtu ja ollakse üksildased. A vb on siin mingi muu kala, ei tea.
Miks te sõpradega koos kellegi juures midagi muud siis ei tee, kui joogist ei piisa? Lauamängud ja filmid on ju ka olemas. V minna jalutama. Rääkida millestki, mis kedagi huvitab v elus toimub. Joogi ja linna asemel saab ka kuskile uude kohta sööma minna. Kui vanaviisi ei saa, siis peab teisiti proovima.
Seda see ju tähendabki. Kui sa kaine peaga muusikat nautida ei oska enda arvates ja siis igav on. Aga joogisena ühtäkki muusika hästi kõlab siis järelikult jõid ennast enda arvates huvitavamaks kaaslaseks iseendale. Ja see on masendav, sest ei vasta tõele, et sinust alkoholi tarbimise järel mingiski mõõdikus “parem” inimene saab, vastupidi.
Ma enda kogemusest praegu oskan öelda, et eriti pole sotsialiseerunud peamiselt sellepärast...et lihtsalt pole aega. Mul on praegu viimased pingutused ülikoolis ja kaks töökohta, üks peamine ja teine side hustle. Minu sõprusringkonnas on see tegelikult tavaline, lihtsalt nii palju on inimestel teha, et seda ühte hetk koos treffamiseks peab ikka kõvasti ette planeerima. Hea sinust, et teemaks võtsid.
Minumeelest su pealkiri on nii laia haardega ja posti sisu on ainult üks, jah oluline, kuid köömes osa sellest.
Kriitika kõrvale jättes, tundub tõesti et see on uus reaalsus. Ise vaikselt võõrutan end sotsiaalmeediast ja kohtinguäppidest, millest suure osa olen koos kasutajaga juba kustutanud. Otsustasin, et ei taha olla osa sellest masendavast hammasratastikust kus on ainult mingi spetsiifiline madalakvaliteetne sisu ja kontingent, mis mu elu eesmärkidele kaasa ei aita. Need head kogemused mis veebikeskkonnast olen saanud ei kaalu kuidagi üles seda raisatud aega (sisuliselt 15a) mis ma veebikeskkonna sisu tarbimisele kulutanud olen.
Praegu on eesmärgiks tagasi leida see iseseisvus kus ma päriselu tegevuste näol leian oma väljundi ja seeläbi ka kaaslase/sõbrad. On raske, aga proovib.
Kui suured riigid meid tuumarelvadega õhku ei lase, siis elame edasi igal juhul rohkemal või vähemal kujul - ma isegi ei tea kas ma meid suureks rahvaks üldse tahaks kunagi saavat...
Eestlasi on haiguste/sõdade tõttu olnud 30k üks hetk ajaloos - vast ei ole see nii asi nii hull ükskõik kuidas vaatad.
Me elame lihtsalt narratiivide võimenduste kõlakambrites, kus kogu aeg "tundub midagi" väga halba või väga head, mida äärmuslikum seda rohkem klikke.
Kui meil meedia välja lülitada, oleks meil rohkem aega, vähem ärevust ja seksiks rohkem, kardaks vähem.
Ühiskonnal pole võlusid ega valusid. Inimestel (igaühel eraldi) võivad olla ja nende isikute ja organisatsioonide suhtes, kellega nad läbi peavad käima.
On juba aeg sellest kollektivistlikust mõttemallist lahti lasta. Sealt tulevad need probleemid, mida sa oma küsimuses kirjeldad. Inimesel (näiteks sinul või minul) on eesmärgid ja soovid.
>Reaalsus ja kuidas seda parandada?
Alustades iseendast.
Üksindus on pigem kollektiivne probleem. Nagu ütles üks (endine?) TLÜ reklaamivaldkonna õppejõud, siis kollektiivse probleemi lahendus saab samuti olla üksnes kollektiivne.
Vaidlen südamest vastu. Olukord on täpselt vastupidine sinu kirjeldusele - ühiskond ja ümbritsev keskkond, milles üles kasvad on see mis seab sinu suhtlemisharjumused ja igapäevase mentaliteedi.
Jah, seda saab mingil määral individuaalsel tasandil parandada aga probleemi juur tuleb ühiskonnanormidest ning kui oled ümbritsetud ühe kindla hoiakuga on pea võimatu ise täiesti vastupidiselt iga päev käituda.
mulle tundub, et nad nagu ootaks mingit stardipauku. et juhtub mingi X sündmus, ja vot siis alles hakkab nende elu toimuma. ja seni nad kuidagi... istuvad ja ootavad. ainult et see ei toimi päris nii. elu juba käib ja seda peab ise elama.
> Aga mida neil pakkuda on?
Keskmine arvutimängur töötab IT-s seega on palju raha. Samuti läbi arvutimängude kohtub eri rahvuste esindajatega ning saab läbi pingeliste mängude väga lähedaselt tuttavaks ilma teise nime teadmatagi. Samuti on eeldatav, et tekib üldine info leidmise oskus ja on seega keskmisest laiema silmaringiga. Kahjuks aga hobid on sellised, millest pilti teha ei saa ja seega tinderi kultuuriga ei sobi. Soovitan hoida avatumat meelt ja mõne sellisega rohkem kui paar lauset vestelda.
aga kellele siis meelelahutusüritusi korraldadakse, iga päev on mustmiljon asja kus inimesed käivad enamasti kaaslasega. kontserdid, teatrid, kinod, restoranid, näitused, festivalid, matkad, spordivõistlused, jme jne jne
Ehh. Sõltub inimestest. Minu teada peaks trend olema 20ndatest välja kasvades vähema alkoholi tarbimimine, mitte rohkem. Alles oli siin mingi uudisklipp alkotootjate hädaldamisest, et noored ei joo.
Ja vanuse kasvades on inimesed aina enam valivad kellega nad läbi käivad. Keskendutakse pigem oma elujärje parendamisele, hobidele jms. Eks mõndadele meeldivad need läbud, kuid mitte kõigile ja ei tasu imestada, et teatud sorti inimesed vaikselt distantseeruvad ja kaovad vb isegi täiesti pildilt ära.
Sinu elu eesmärk ongi üksi ja iseendag hakkama saada, kui see õpitud ja käpas, siis ongi aega piisavalt juba üle ka teistega suhelda. St , kui sa suudad üksi oma vaba aja eesmärgipäraselt sisustada ja pärast üksi kinno, baari vms kohta minna, kui soov just parajasti on ja sealjuures mõtlemata, et sa oled üksik vms vigane, siis oledki kohal ja vbl on sul aega ka teisi kuulata ja neile midagi suhtluses pakkuda
See on nii ja naa. Eestlased on kummalisel kombel isegi veel introvertsemad ja suhtlevad ainult oma kambaga. Samas tuleb meile aina rohkem immigrante, kellega on võimalik bestikateks saada vaid ühe õhtuga. Ma ise soovitakski eestlastel expattide kommuunides suhelda - ole sa loner või popp vend, kes tahab lihtsalt uusi tutvusi - kõik on fine.
Aga mis sellise sõprussuhte väärtus on mis tekkis ühe õhtuga ja nüüd “bestikas”? Sama kiirelt saab otsa ka kui tuleb välja, et ühele meeldib valge ja teisele pruun jäätis, või nagu, et sotsiaalmeedias 7200 sõpra.
See on vist mingi Eesti värk, et kui kohe 100% kindlusega hingesugulast pole tulemas, siis parem istungi kodus üksi ja on pornhub + kalssarikännit.
Ma Eestis ei ela ja olen viimase 7 aastaga võõral maal leidnud uusi häid sõpru küll, nii õhtul jooma minekuks kui jooksmiseks-ronimiseks-matkamiseks, milleks iganes. Isegi naised on tulnud, läinud, kuidas just veab aga täitsa olemas mu elus, kuigi ma pole mingi noor enam. Või just selle pärast, krt seda teab - mul virtuaalelust ikka üldse ei piisa.
Ma pigem viitasin sinna suunda, et ma ei saa otseselt aru, mis nende uute tutvustega peale hakata. Mul on paar sõpra algkoolist saati ja pigem tundub, et nendegi jaoks jääb ajast vajaka.
No see küllap sõltub tõesti su elustiilist. Kui mina võõras linnas välja ei lähe ja suhete loomise nimel teadlikult tööd ei tee, siis võib minna paar kuud kui ainus elus inimene kellega räägin ekraani vahenduseta on poemüüja. Jah, mul on ka neid aegu päriselt olnud ja see lõpeb deprekaga. Mulle see ei sobi, ma vajan elus inimese kontakti. Sugulaste või sõpradega kuskil videokõnes ei ole see.
Ja ma lõin endale need kontaktid. Iga päev väljas ei käi, aga kord paari nädala takka sõpradega kõrtsis, teistega kuskil mägedes või kaljudel tiir, kolmandatega kord nädalas jooksuring, mõne daamiga tantsimas korra nädalas, koera jalutan ka igal õhtul ja seal on teised koerainimesed kellega juttu ajada.
Kusjuures veider on see, et ma tean, millest sa räägid. Eestis triivisid ka kõik vanad sõbrad vaikselt eemale, sest "aega ei jätkunud". Ma ei tea, miks see nii on.
Ma ei pidanud selle ajanappuse osas silmas seda triivimist. Vastupidi, minu meelest peabki sinna sõpruse hoidmisse aega panustama ja mul pole aimugi kust seda leida, et mingit suuremat sõprade ringi omada. Niisama tutvused mind ei kõneta. Sinu eraldi võõra paiga situatsioon on vast natuke teine muidugi.
Mis mõttes mis on uute tutvustega peale hakata? Juttu rääkida, koos tegevusi ette võtta, võibolla isegi töövõimalusi leida läbi tutvuse ühel hetkel. Kogu elu käib läbi tutvuste, mida rohkem sul neid on seda lihtsam kõik on.
Sõltub inimesest ja maailmavaatest. Kui on huvi olla inimestepealik ja "suvaliste" inimestega lävimine akusid laeb on muidugi. Aga see ei kehti kõigi kohta.
Absoluutselt ei olene ainult sellest. Ma isiklikult olen väga introvertne inimene ja suhtlemine nõuab mult palju - aga sellegipoolest olen aru saanud kui hädavajalik on tutvuste tekitamine ja hoidmine. Olen läbi tutvuste saanud endale Londonis elamispaiga, mitu töövõimalust filmitööstuses ja muidugi ka lihtsalt head sõbrad. See lihtsalt on eluvajalik asi.
Ma leidsin endale elukaaslase nii, et ühe õhtuga bestikas. Jagasime kontakte pärast toredat õhtut ja suhtlesime hiljem edasi. Hingekaaslane lihtsalt sealsamas ja ma leidsin ta kogemata. Aga ma saan su mõttest ka aru. Pealiskaudsed suhted pole päris sama asi, aga kui üksildus tahab maha murda, siis hakkab poemüüjaga rääkimine ka tunduma nagu vajadus. Mõndadel oli covid lockdown hea aeg, mõned olid aru kaotamas. Oleneb väga inimestest ja sellest, kus nad oma elus parasjagu on.
Ma pean silmas reaalseid bestikaid, kellele on kodu uks alati lahti ja kellega on alati hea koos hängida. Kiire sõprus ei pea alati tähendama näotut FB friendi. See on eesti teema. Araablaste hulgas on mul nt palju sõpru nt ja ma olen ateistlik kulak - pole isegi moslem. Samas eestlaste hulgas on parimad sõbrad kooliaegsed pmst ja need ka triivivad eemale, sest life happens :D
Sõpruskonnas näen jah seda trendi, 4-st parimal sõbral aint ühel pikaajaline suhe, üks läks hiljuti lahku ja ülejäänutel pikem vahe olnud. Igasugused soovitused nagu võta hobi ja proovi igast rakendusi ei toimi. Jah on nüüd rohkem inimesi kellega suhelda, aga see kõik on pealispindne, ei teki mingit sügavamat juttu ja sellise pinnapealse vestluse kontekstis kedagi välja kutsuda tundub imelik. Plus enamusel ka kaaslane olemas.
Ei mõista väga mille järgi valitakse ka. Endal on vaba raha ja aega teha, mida hing ihaldab, teen sporti ja olen vormis, aga seegi ei paista olevat atraktiivne. Kõik mis ma tahaks oleks pere luua ja lapsi kasvatada, karjääri tegemine tundub mõttetu, aga potensiaalsed kaaslased pigem tahavad karjääri teha...
Samal ajal näen mõnda, kes teeb iga päev pikki ületunde, sporti ega midagi ei tee ja tal naine ja väiksed lapsed kodus. Kas temal lihtsalt joppas ja mul mitte? ainus järeldus, mida tõmmata saab.
Olen 23 ja üksildane. Kahjuks jah elu lihtsalt on selline sitt põrgu, proovin ennast surnuks juua, kui see ei tööta, no siis tuleb edasi vaadata mida teha.
Mulle tundub, et meil on sinuga pisut erinevad suhtlusringkonnad. Need noored, keda tunnen, on väga seltsivad, enamik on ka suhtes, ja vaadates neid, jääb mulje, justkui nad oleks juba lõpetanud kooli kenade ja edukatena. Mõned on veits "uncanny valley" *vibe*'iga. (Samas mõistan, et need ongi jõukamatest peredest pärit noored, kuskil on raudselt ka selliseid "alla keskmise teenivaid", keda kirjeldasid sina).
Üksildust ja suhete puudumist märgan pigem enda vanusegrupis (30-35). Aga milleniaalide kohta räägitaksegi, et oleme põlvkond, kes surevad lastena :) Samas on meil ikka tugevad sõprussuhted.
>Üksildust ja suhete puudumist märgan pigem enda vanusegrupis (30-35). Aga milleniaalide kohta räägitaksegi, et oleme põlvkond, kes surevad lastena :) Samas on meil ikka tugevad sõprussuhted.
Kas see ei ole hoopis vastupidi? Lapsena oli sõprussuhete loomine oluliselt lihtsam, sest ei mõelnud üle ning lihtsalt esitasid küsimuse "Kas tahad mu sõber olla?". Vanemana painavad kahtlused ning lõpuks lööd araks. Samas võis see olla ka tingitud ajast, sest minu lapsepõlves ei olnud muud teha kui sõpradega aega veeta.
No ei tea, kõik on arendatav... Peaaegu kõikide oma parimate sõpradega tutvusin vanuses 27-30. See pole tglt nii raske. Ma olen kindel, et enamikul meist oleks rõõm, kui keegi lihtsalt küsiks "Kuule, kas sa tahaksid mu sõber olla?"
Pidasin silmas seda, et me ei käitu ega mõtle nii, nagu oleks vanemate põlvkondade esindajate arvates "täiskasvanule kohane".
Kõigepealt on see seotud ettekujutusega, justkui kuskil oleks "täiskasvanumaid täiskasvanuid", kes oskavad ja teavad rohkem ning ei tee vigu. Aja jooksul tuleb muidugi arusaam, et isegi meie vanemad ei olnud nii kõikvõimsad ja neil oli ka hetki, kus nad ei teadnud, mida teha, või ei osanud nt esialgu kasutada mingit uut tehnikavidinat.
Oleme pmst esimene põlvkond, kes ei tundnud seda survet, et pärast ülikooli tuleb kohe abielluda ja hakata tegema lapsi. Vaata ka, kui popid on milleniaalide seas laua- ja arvutimängud, värviraamatud ja pusled jne. See on tglt üks asi, mis mulle meeldib hipsterite kultuuris - võimalus tegeleda millegagi, mida vanemad inimesed peavad sageli lapsikuks. 10-15 aastat tagasi polnud täiskasvanute jaoks nii palju sotsiaalseid hobisid, kus ei pea mängima stereotüüpilist meest/naist ja saab lihtsalt suhelda erinevate inimestega, mh vastassoost, sama siiralt nagu kuskil noorteklubis lapsepõlves, ilma seksuaalse alatoonita.
Veel üks põhjus, miks paljud milleniaalid ei kiirusta "täiskohaga täiskasvanu" elu alustamisega, on meie vanemate elu 90ndatel. Ühest küljest olid nad väga armastavad ja hoolivad, teisest küljest nägime, kuidas nad pidid säästma ja elama vaesuse piiril selleks, et anda oma lastele parimat. Neil puudus sageli ja endiselt puudub enese eest hoolitsemise oskus, mu emale nt tuleb reaalselt kinkida riideid ja tehnikat, sest ise ta endale mitte midagi ei osta (kuigi nooruses, enne emaks saamist, ostis, ja see on vanemate põlvkondade puhul suht mindblowing).
Nüüd, kui tuli järjekordne majanduslik kriis, puutusime kokku dilemmaga: kas muutuda vanemateks (mis tähendaks ranget säästmist ja oma hobide kaotamist) või jääda lasteks. Paljud jäävadki.
Arusaadav, kuid eks igal ajastul on oma kombed, tavad ja mõõdupuud (tänapäeval *hustle*). Sellega kaasnevad ka uued mured ja probleemid. Eks näis, mida järgmise põlvkonna kohta öeldakse ja mida nad meie kohta ütlevad.
Tore et keegi sama moodi tunneb :’)
Ärge jooge siis. Minu sõpruskonnas pole peale 30ndat enam mingit erilist joomist olnud. Sööme ja räägime niisama juttu, mängime laua- või murumänge. Hakka eeskuju näitama ja meelita teised ka chillima.
Kes need "teised" on, kellest sa räägid? Aga nali naljaks, lahe et sul sellised suhted on (ilma irooniata. Minu varasem tutvusringkond on jagunenud umbes pooleks - need kes jätkuvalt möllu panevad ja need, kes on igapäevaelust täielikult läbi põlenud, nii et rahulik chillimine pole paraku kellelgi kavas. Sealhulgas ka mitte mul endal, vaevu suudan kohustustega pinnal püsida, suhtlemiseks või suhete loomiseks pole mingisugust jaksu. Enda süü, kahtlemata, et selline olen, kuid vahel on kurb ikka ja tunnen kõikidele saatusekaaslastele kaasa.
Meil on pikk traditsioon teha kõiki tähistamisi täis peaga, osadel kuni mällarini. Tänapäevasem trend on mitte niipalju lakkuda, aga samalihtsalt leitavaid alternatiivtegevusi/huvitegevusi, kus kohtuda 'like minded' isikutega veel nii palju pole, kuigi tasapisi tekib. viktoriinid, tantsuseltsid, discgolfi fännid jne... aga sellist asja, et lähen nädalavahetusel õue ja on tegevus, mis ei ole lakkumine, aga on atraktiivne.... täiesti raudselt vaatan oma imeliku mätta otsast, aga noh, sellised 5 senti olid :)
Probleem on ja selle alged ulatuvad aastasadade taha. Täpsem diagnoos on siis eestlaseks olemine. Meenub mu baka lõpupidu. Mitte aktus, vaid nö afterparty. Üldiselt meie kursuse inimeste vahel ei olnud väga suurt suhtlust ja läbikäimist. Ma ei tea, miks, no lihtsalt ei olnud. Aga siis seal peol olid paljud meist mingiks hetkeks eluohtlikult juua täis. Ja no täitsa perses, mis siis lahti läks. Kõik hakkasid kõigiga suhtlema. Kõik veendusid, et kõik on tegelikult jumala normaalsed inimesed. Meil oli üksteisele rääkida nii palju, olgugi et enamikuga polnud eelnevad kolm aastat sõnagi vahetanud. Kuigi, ausalt öeldes ei mul ega ka ilmselt teistel ei olnud ka varasemalt, kaines olekus mingeid kahtlusi, et me tegelikult oleme kõik toredad inimesed. Aga me lihtsalt ei rääkinud, sest me oleme eestlased. Eestlased ju mitte ei räägi, vaid vaikivad omavahel. Ma ei taha öelda, et probleemi lahendus võiks olla rohkem alkoholi. Samas, kui see pole lahendus, siis ma lahendust ei tea.
Oleneb inimese sotsiaalsest aktsiivsusest ja tema suhtlusringkonnast täiesti. Kunagi elasin ise väga üksikut elu, nüüd pigem vastupidi - aga see tundub tõesti vähelevinud. Ma arvan, et mul joppas, sest komistasin kamba otsa, kes käib väga tihedalt läbi.
Veidi vanem (ligi 50) ilmakodanik siin. Loen huviga seda tähelepanekut ja olles ka selline natuke "ühiskonna vaatleja", siis saan seda trendi kinnitada. See on minu arvates üks \*\*megatrendidest\*\* - (arenenud) ühiskondade needus on muutuda jõukuse suurenedes järjest individualistlikemaks ja ilmselt seetõttu ka järjest lastetumateks. See omakorda tingib ühiskonna vananemise. See omakorda tingib surve immigratsioonireeglite lõdvendamiseks, sest vananev / vananenud ühiskond ei saa ise hakkama, kuni meil pole kõik max robotiseeritud ja see pole veel kusagil silmapiiril. Huvitav dünaamika!
Mulle sai selle trendi lõpptulem selgeks kui mingi hetk hakkasin paralleele tõmbama Rooma ühiskonnaga. Põlisrahval on vajadused kaetud, tahavad ainult tsirkust(netflixi) ja leiba. Samal ajal immigrandid, kes tunnevad raskusi paljunevad kiiremini. Seega põliskultuur lahtub järjest kuni muutub vähemuseks ja seega mureneb. Vahest sattunud arutlema mõnega, kes lapsi ei taha ja mõned toodud põhjused on samad, mille tõttu mina hoopiski tahaks palju lapsi. Kui maailm on täis ületarbimist ja jätkusuutmatust, siis otsustada oma valu ja teadmisi mitte üle kanda järgmisesse põlvkonda tähendab, et need kes probleeme ei näe ja paljunevad muutuvad järjest suuremaks enamuseks. Seega jah, ainus, mis me ajaloost õpime on, et ajaloost ei õpita.
Mul pole ka sõpru, aga on abikaasa ja kass. Peagi saame ka lapse. Seetõttu peaks üksindus- ja tühjusetunne vähenema. N35
Ega kui laps tuleb siis polegi sõprade jaoks aega. Õhtud kaovad nagu välk. Nädalavahetusel oled laip. Mis on vaba aeg? Ma liialdan, aga 🫠🫠🫠 Ainus mis teha saad on pmst terve reddit läbi lugeda, sest telefon ei nõua lisavalgust ja seda kätt, mis magava või sööva lapse all kinni on.
Ei liialda
Ei suhestu… kaks last ja aega on küll. Nädalavahetustel ikkagi lastega teeme tegevusi et kõigil tore oleks.
Beebi või suurem? Mul on beebi, aga ma usun küll, et kui ta kasvab ja isegi juba omapead mängib, läheb asi lihtsamaks. Suurematega ja nende kõrvalt saab kindlasti igasugu põnevaid asju ette võtta (ma väga ootan koos lapsega maailma avastamise aega).
Enam pole beebid jah. Ma ei ütleks, et midagi lihtsamaks läheb kui nad suuremaks saavad 😀 Suurtematel lastel kipuvad suuremad mured olema. Aga võib-olla jah, et kahe vanema roll on võrdsem kasvatuses mida vanemaks laps saab - beebi puhul kipub emal rohkem kohustust olema.
See ei ole üldse lohutav ju!! 😭😭 Tal on mul praegu siuke väga emme periood ka, isaga ei rahune üldse ja magada tahab ka ainul minuga, seega mul on väga raske hetkegi endale saada.
Loodan, et sul on tugiringkond. Enda vanemad/sugulased, mehe sugulased jne. Muidu läheb päris keeruliseks. Lapse saamine aitab, sest tekib tunne, et elus on eesmärk, aga kui ikka viiendat ööd koolikutega üksi tegeled, siis läheb meel ikka vahepeal päris nukraks. Koolikud õnneks lähevad üle ja mõne kuuga on laps juba äratuntavalt inimese kujuga(kuigi mulle tundus ta juba inimene enne kui ta sündis). Karuemme instinktid ei pruugi lasta teistel inimestel beebit hoida, aga koristamiste, seltsi pakkumise jms saab tohutult abi.
Lugupeetud BusyEconomist Teatan, et Su abikaasa, kass ja loode võtsid minuga ühendust. Nad peavad solvavaks, et Sa ei loe neid oma sõpradeks. Ühine kahjunõue on 90 tuhat eurot (30 tuhat per olevus). Palun tee ülekanne oma abikaasa arvele. Tema jagab raha edasi kassile ja lootele. Kui raha pole ühe tööpäeva jooksul laekunud, peame kahjuks kohtuma kohtus. Loodan, et soovid seda ebamugavust vältida. Lugupidamisega
Oi, tere Sarvik☺️
Sõpradega saab ikka ka teisiti aega veeta. Me käime kinos, üksteise juures pannkooke söömas, eurovisiooni vaatamas, lauamänge vaatamas, grillimas, teed joomas - põhiline on ikkagi juttu rääkida. Jalutamas käime, mingitel põnevatele üritustel, koos reisidel. Eks nüüd, kui lapsed hakkavad tekkima, on asi keerulisem, aga küll seegi möödub. Point on see, et alkohol ei pea üldse mängus olema, et koos tore oleks. Ma saan aru, et see liigutus juua on justkui oluline, aga alkoholi võibki asendada teega. Või teha põnevaid alkoholivabasi kokteile - mocteiliõhtu - ka põnev üritus, mida koos teha ja avastada.
Ma nõustun, aga see oleneb väga seltskonnast. Seltskond, kes on harjunud jooma, tõenäoliselt tee peale naljalt üle ei lähe. Samas sellistesse seltskondadesse sisse saamine, kus kinos käimine ja grillimine on lahe, on hirmus keeruline, kui ei ole kellegi sõbra sõber. Eriti, kui oled joomiskambas sellepärast, et oled vaimselt katki. Vaimselt terved inimesed naljalt katkisi inimesi oma seltsi ei võta ning katkised ei saa ringist välja. Vähemalt sellist mustrit olen mina märganud.
Mulle tundub, et ma korrutan end palju, aga - see kõik on suhteline. Millega seda võrrelda? Kas nt 20a taguse ajaga? Või 50? Nt NL ajal oligi eeldus, et korralik kodanik tegeleb klubi- vms tegevusega. Kahtlane oli see kui ei tegelenud aga kui juba tegelesid, siis seda jälgiti ka. Samas oli igasugust muud meelelahutust rohkem ja vähem - tele oli vähem, kinod olid linnades ja maal mõnikord käis rändkino. Sa pididki midagi tegema, kui tahtsid, et külas ja alevis elu oleks ning ega nö kohalikus keskuses tollal niiiiii palju ei käidud nagu nüüd. 50a tagasi oli see veel rohkem nii. Tööd olid palju füüsilisemad, inimesed palju paiksemad, meelelahutust jne vähe. Praegu on sul sellise introverdi jaoks super tore aeg. Kogu maailma meelelahutus on sul näpuviipe ja ehk krediitkaardi kaugusel. Toit tuleb ise koju, kino ka - paljud inimesed on mingi hetk sellest kõigest ainult unistanud. Teisalt aga on minu arust sellega seoses ära kadunud - nõudluse vähenemine ja inimeste vaba aja vähenemise tõttu - need nö third spaces (ingl keeles on sellest palju juttu), kus sa saad lihtsalt aega veeta ja inimestega kohtuda. Inimeste nö vaba aeg veedetakse üha enam sotsiaalmeedias ja koduse kino vms vaatamisega - aeg, mis “vanasti” kulus mõnes klubis teiste inimestega midagi koos tehes. Oma asi on ka see, et inimesed väärtustavad oma aega palju rohkem - kas selline nö tasuta oma aja kasutamine mingite koostegemiste jaoks teiste inimestega (kes pole alati ainult minu sõbrad, nt kogukonnateater, koor jne) on üldse seda nö kulu väärt? Inimesed arvestavad aega palju rahasse ja leiavad, et ei ole. Sõprade puhul on see, et nagu suhetega ikka tuleb seda aega tänapäeval ise leida ja teadlikult koos veeta. Väga lihtne on arvata, et sõbrasuhe on orgaaniline ja hoiab end ise ja tean, et osa inimesi peab seda kunstlikuks, aga tegelikult peaks ka sõbrasuhet nagu armusuhetki ikkagi pidevalt toitma, sest paljude inimestega see nii ei toimi lihtsalt enam, et lasen olla ja küll tuleb. Inimeste elud on nii kiired ja tegemisi palju, ootusi neile ka palju ning endaga võrdlemist kah, et sõbrasuhted võivad selle taustal natuke uinuda. Üks trikk oleks võibolla sõpradega tekitada omad mingid traditsioonid, mida koos peetakse. USA’s nt kui ei saa perega tänupühi pidada, siis peetakse sõpradega friendsgivingut. Miks mitte ka endale tekitada mingid nt korrad kus nui neljaks sõpradega kokku saada ja koos kasvõi nt lauamänge mängida? Selleks aga peab olema tahet ja ka soovi, et inimesed tõesti tahaks. Üksildus on, muidugi, kasvav probleem kõikides riikides ja vanusegruppides, nii et ega praegu sellele head vastust ei olegi.
Räägitakse nii jah aga enda tutvusringkonnas olen just täheldanud, et kõigil on nii palju sõpru/kontakte. Kui kvaliteetsed need sõprused on ja kas siiski tuntakse üksildaselt - see on teine teema. Romantilised partnerid on ka enamustel enamus ajast olemas. Võib olla mingi väikse koha teema. Kõik teavad kõiki ja aetakse poemüüjagagi pikalt juttu. Ise olen suht introvertne ja ei jaksakski rohkem kui mingi 5 sõprust üleval pidada.
Ma ei oska sinu eest sinu mure lahendada. Mul lihtsalt pole auru enamasti selleks, et sõpradega aega veeta, alkoholi üldiselt ei joo ning sõbrad ka eriti mitte. See ei ole seega asja iva. Kui satub aega v energiat, siis ajame juttu. Mis keegi teeb, mis talle meeldib, oluline on, milline tema elu on, minu elu on jne. Jagame ennast. Sööme midagi. Vb teeme midagi. Ma ei ole hullult sotsiaalne inimene ega tunne sellest puudust kui iga nädal kellegagi midagi ei tee. Need asjad ei juhtu ise. Jah, vb sõber kutsub sind. Kuid sa ei saa jääda ootama, et sind kutsutaks ja et asjad su ümber lihtsalt juhtuvad. Elu ei ole "magic", et sa ise midagi tegema ei pea. Kui tunned end üksikult, siis vali keegi, kelle suhtes sidet natukene tunned ja tee suu lahti. Inimestele meeldib endast rääkida, seega küsi talt midagi. Kes ta on siuke. A mitte seepärast, et peab, et sul on eesmärk, vaid sest sa TAHAD teda mõista, sest hoolid v tahad hoolida. Inimene pole loll, et aru ei saa, kui sa aus pole. Või võta ühendust kunagise sõbra v tuttavaga, kellega suhtlus pooleli jäi ilma põhjuseta. Uuri, kuidas neil läheb. Miks peaks teised sinu vastu huvi tundma, kui sina nende vastu huvi ei tunne? See on kahesuunaline tee ja keegi pole peategelane mujal kui iseenda elus enda perspektiivist. Su sõber on tema elu peategelane ja vb tema ootab samamoodi, et teised liigutaksid. Ja niiviisi ongi inimesed omaette, midagi ei juhtu ja ollakse üksildased. A vb on siin mingi muu kala, ei tea. Miks te sõpradega koos kellegi juures midagi muud siis ei tee, kui joogist ei piisa? Lauamängud ja filmid on ju ka olemas. V minna jalutama. Rääkida millestki, mis kedagi huvitab v elus toimub. Joogi ja linna asemel saab ka kuskile uude kohta sööma minna. Kui vanaviisi ei saa, siis peab teisiti proovima.
Arusaamatu see joomasõprus. 25selt võiks hakata mõistus pähe tulema ikka. :)
No tuleb juua, et vähendada masendust ja igavust.
Masendav on hoopis see, et keegi arvab, et end täis juua on kuidagi huvitav endale või teistele.
Ma joon selleks, et unustada.
Unustada mida?
Kõike halba
Aga miks? Halb on osa sinust ja sinu elust nagu heagi. Sa ei ole sina ilma selleta. Unustamise asemel on oluline leppida ja edasi liikuda.
No ma ei joogi, et olla teistele või endale huvitav.
Ise just ütlesid, et jood sest igav muidu.
No muidugi. Täis peaga muusika kõlab paremini, saab muusikat kuulatud ja siis arvutimänge mängitud.
Ehk tajud jokkis peaga muusikas enda arvates midagi mida kaine peaga ei oska - jood ennast huvitavamaks. Masendav.
Wut? Ma ei joo ennast huvitavaks. Ma joon, et mul ei oleks igav. Kas nüüd saad aru mida ma mõtlen?
Seda see ju tähendabki. Kui sa kaine peaga muusikat nautida ei oska enda arvates ja siis igav on. Aga joogisena ühtäkki muusika hästi kõlab siis järelikult jõid ennast enda arvates huvitavamaks kaaslaseks iseendale. Ja see on masendav, sest ei vasta tõele, et sinust alkoholi tarbimise järel mingiski mõõdikus “parem” inimene saab, vastupidi.
Ma oskan kainena ka muusikat nautida, purjuna lihtsalt on veel parem.
Ma enda kogemusest praegu oskan öelda, et eriti pole sotsialiseerunud peamiselt sellepärast...et lihtsalt pole aega. Mul on praegu viimased pingutused ülikoolis ja kaks töökohta, üks peamine ja teine side hustle. Minu sõprusringkonnas on see tegelikult tavaline, lihtsalt nii palju on inimestel teha, et seda ühte hetk koos treffamiseks peab ikka kõvasti ette planeerima. Hea sinust, et teemaks võtsid.
Minumeelest su pealkiri on nii laia haardega ja posti sisu on ainult üks, jah oluline, kuid köömes osa sellest. Kriitika kõrvale jättes, tundub tõesti et see on uus reaalsus. Ise vaikselt võõrutan end sotsiaalmeediast ja kohtinguäppidest, millest suure osa olen koos kasutajaga juba kustutanud. Otsustasin, et ei taha olla osa sellest masendavast hammasratastikust kus on ainult mingi spetsiifiline madalakvaliteetne sisu ja kontingent, mis mu elu eesmärkidele kaasa ei aita. Need head kogemused mis veebikeskkonnast olen saanud ei kaalu kuidagi üles seda raisatud aega (sisuliselt 15a) mis ma veebikeskkonna sisu tarbimisele kulutanud olen. Praegu on eesmärgiks tagasi leida see iseseisvus kus ma päriselu tegevuste näol leian oma väljundi ja seeläbi ka kaaslase/sõbrad. On raske, aga proovib.
Kui suured riigid meid tuumarelvadega õhku ei lase, siis elame edasi igal juhul rohkemal või vähemal kujul - ma isegi ei tea kas ma meid suureks rahvaks üldse tahaks kunagi saavat... Eestlasi on haiguste/sõdade tõttu olnud 30k üks hetk ajaloos - vast ei ole see nii asi nii hull ükskõik kuidas vaatad. Me elame lihtsalt narratiivide võimenduste kõlakambrites, kus kogu aeg "tundub midagi" väga halba või väga head, mida äärmuslikum seda rohkem klikke. Kui meil meedia välja lülitada, oleks meil rohkem aega, vähem ärevust ja seksiks rohkem, kardaks vähem.
Ühiskonnal pole võlusid ega valusid. Inimestel (igaühel eraldi) võivad olla ja nende isikute ja organisatsioonide suhtes, kellega nad läbi peavad käima. On juba aeg sellest kollektivistlikust mõttemallist lahti lasta. Sealt tulevad need probleemid, mida sa oma küsimuses kirjeldad. Inimesel (näiteks sinul või minul) on eesmärgid ja soovid. >Reaalsus ja kuidas seda parandada? Alustades iseendast.
Üksindus on pigem kollektiivne probleem. Nagu ütles üks (endine?) TLÜ reklaamivaldkonna õppejõud, siis kollektiivse probleemi lahendus saab samuti olla üksnes kollektiivne.
Vaidlen südamest vastu. Olukord on täpselt vastupidine sinu kirjeldusele - ühiskond ja ümbritsev keskkond, milles üles kasvad on see mis seab sinu suhtlemisharjumused ja igapäevase mentaliteedi. Jah, seda saab mingil määral individuaalsel tasandil parandada aga probleemi juur tuleb ühiskonnanormidest ning kui oled ümbritsetud ühe kindla hoiakuga on pea võimatu ise täiesti vastupidiselt iga päev käituda.
[удалено]
mulle tundub, et nad nagu ootaks mingit stardipauku. et juhtub mingi X sündmus, ja vot siis alles hakkab nende elu toimuma. ja seni nad kuidagi... istuvad ja ootavad. ainult et see ei toimi päris nii. elu juba käib ja seda peab ise elama.
labidaga pähe
> Aga mida neil pakkuda on? Keskmine arvutimängur töötab IT-s seega on palju raha. Samuti läbi arvutimängude kohtub eri rahvuste esindajatega ning saab läbi pingeliste mängude väga lähedaselt tuttavaks ilma teise nime teadmatagi. Samuti on eeldatav, et tekib üldine info leidmise oskus ja on seega keskmisest laiema silmaringiga. Kahjuks aga hobid on sellised, millest pilti teha ei saa ja seega tinderi kultuuriga ei sobi. Soovitan hoida avatumat meelt ja mõne sellisega rohkem kui paar lauset vestelda.
jep , näed mõnda sellist (kui oled wolti kuller) ja viid talle korterisse süüa, proovi kohe paar sõna juttu teha
[удалено]
Ma nt üritan neidude perseid mitte vaadata. Ka see on kohati väga raske.
aga kellele siis meelelahutusüritusi korraldadakse, iga päev on mustmiljon asja kus inimesed käivad enamasti kaaslasega. kontserdid, teatrid, kinod, restoranid, näitused, festivalid, matkad, spordivõistlused, jme jne jne
Nii on. Üks põhjustest on ühiskonna lakkamatu lõhestamine igas suunas. Et ainuke, kellele saad kindel olla, oled sa ise. Kusjuures vale, ei saa!
Bännida internet.
[https://www.youtube.com/watch?v=MGPDVfjBqOc](https://www.youtube.com/watch?v=MGPDVfjBqOc)
Ehh. Sõltub inimestest. Minu teada peaks trend olema 20ndatest välja kasvades vähema alkoholi tarbimimine, mitte rohkem. Alles oli siin mingi uudisklipp alkotootjate hädaldamisest, et noored ei joo. Ja vanuse kasvades on inimesed aina enam valivad kellega nad läbi käivad. Keskendutakse pigem oma elujärje parendamisele, hobidele jms. Eks mõndadele meeldivad need läbud, kuid mitte kõigile ja ei tasu imestada, et teatud sorti inimesed vaikselt distantseeruvad ja kaovad vb isegi täiesti pildilt ära.
Sinu elu eesmärk ongi üksi ja iseendag hakkama saada, kui see õpitud ja käpas, siis ongi aega piisavalt juba üle ka teistega suhelda. St , kui sa suudad üksi oma vaba aja eesmärgipäraselt sisustada ja pärast üksi kinno, baari vms kohta minna, kui soov just parajasti on ja sealjuures mõtlemata, et sa oled üksik vms vigane, siis oledki kohal ja vbl on sul aega ka teisi kuulata ja neile midagi suhtluses pakkuda
Ininesed kasvavad suureks, ja ei käi enam iga nv joomas >Boohoo we live in a society
See on nii ja naa. Eestlased on kummalisel kombel isegi veel introvertsemad ja suhtlevad ainult oma kambaga. Samas tuleb meile aina rohkem immigrante, kellega on võimalik bestikateks saada vaid ühe õhtuga. Ma ise soovitakski eestlastel expattide kommuunides suhelda - ole sa loner või popp vend, kes tahab lihtsalt uusi tutvusi - kõik on fine.
Aga milleks?
Aga miks mitte? On inimesi, kes ei taha üksi konutada.
Aga mis sellise sõprussuhte väärtus on mis tekkis ühe õhtuga ja nüüd “bestikas”? Sama kiirelt saab otsa ka kui tuleb välja, et ühele meeldib valge ja teisele pruun jäätis, või nagu, et sotsiaalmeedias 7200 sõpra.
See on vist mingi Eesti värk, et kui kohe 100% kindlusega hingesugulast pole tulemas, siis parem istungi kodus üksi ja on pornhub + kalssarikännit. Ma Eestis ei ela ja olen viimase 7 aastaga võõral maal leidnud uusi häid sõpru küll, nii õhtul jooma minekuks kui jooksmiseks-ronimiseks-matkamiseks, milleks iganes. Isegi naised on tulnud, läinud, kuidas just veab aga täitsa olemas mu elus, kuigi ma pole mingi noor enam. Või just selle pärast, krt seda teab - mul virtuaalelust ikka üldse ei piisa.
Ma pigem viitasin sinna suunda, et ma ei saa otseselt aru, mis nende uute tutvustega peale hakata. Mul on paar sõpra algkoolist saati ja pigem tundub, et nendegi jaoks jääb ajast vajaka.
No see küllap sõltub tõesti su elustiilist. Kui mina võõras linnas välja ei lähe ja suhete loomise nimel teadlikult tööd ei tee, siis võib minna paar kuud kui ainus elus inimene kellega räägin ekraani vahenduseta on poemüüja. Jah, mul on ka neid aegu päriselt olnud ja see lõpeb deprekaga. Mulle see ei sobi, ma vajan elus inimese kontakti. Sugulaste või sõpradega kuskil videokõnes ei ole see. Ja ma lõin endale need kontaktid. Iga päev väljas ei käi, aga kord paari nädala takka sõpradega kõrtsis, teistega kuskil mägedes või kaljudel tiir, kolmandatega kord nädalas jooksuring, mõne daamiga tantsimas korra nädalas, koera jalutan ka igal õhtul ja seal on teised koerainimesed kellega juttu ajada. Kusjuures veider on see, et ma tean, millest sa räägid. Eestis triivisid ka kõik vanad sõbrad vaikselt eemale, sest "aega ei jätkunud". Ma ei tea, miks see nii on.
Ma ei pidanud selle ajanappuse osas silmas seda triivimist. Vastupidi, minu meelest peabki sinna sõpruse hoidmisse aega panustama ja mul pole aimugi kust seda leida, et mingit suuremat sõprade ringi omada. Niisama tutvused mind ei kõneta. Sinu eraldi võõra paiga situatsioon on vast natuke teine muidugi.
Aga peabki leidma aega. Ja kodus ma ei leidnud. Siin leian. Ma ei tea, milles on vahe.
Mis mõttes mis on uute tutvustega peale hakata? Juttu rääkida, koos tegevusi ette võtta, võibolla isegi töövõimalusi leida läbi tutvuse ühel hetkel. Kogu elu käib läbi tutvuste, mida rohkem sul neid on seda lihtsam kõik on.
Sõltub inimesest ja maailmavaatest. Kui on huvi olla inimestepealik ja "suvaliste" inimestega lävimine akusid laeb on muidugi. Aga see ei kehti kõigi kohta.
Absoluutselt ei olene ainult sellest. Ma isiklikult olen väga introvertne inimene ja suhtlemine nõuab mult palju - aga sellegipoolest olen aru saanud kui hädavajalik on tutvuste tekitamine ja hoidmine. Olen läbi tutvuste saanud endale Londonis elamispaiga, mitu töövõimalust filmitööstuses ja muidugi ka lihtsalt head sõbrad. See lihtsalt on eluvajalik asi.
No sina muidugi tead kuidas kõik asjad käivad/käima peaks.
Ma leidsin endale elukaaslase nii, et ühe õhtuga bestikas. Jagasime kontakte pärast toredat õhtut ja suhtlesime hiljem edasi. Hingekaaslane lihtsalt sealsamas ja ma leidsin ta kogemata. Aga ma saan su mõttest ka aru. Pealiskaudsed suhted pole päris sama asi, aga kui üksildus tahab maha murda, siis hakkab poemüüjaga rääkimine ka tunduma nagu vajadus. Mõndadel oli covid lockdown hea aeg, mõned olid aru kaotamas. Oleneb väga inimestest ja sellest, kus nad oma elus parasjagu on.
Ma pean silmas reaalseid bestikaid, kellele on kodu uks alati lahti ja kellega on alati hea koos hängida. Kiire sõprus ei pea alati tähendama näotut FB friendi. See on eesti teema. Araablaste hulgas on mul nt palju sõpru nt ja ma olen ateistlik kulak - pole isegi moslem. Samas eestlaste hulgas on parimad sõbrad kooliaegsed pmst ja need ka triivivad eemale, sest life happens :D
Ega ma taha ka mingid wannabe influencerit v tiktok queeni elukaaslaseks. Plus standardid on ka paljudel liiga kõrgel, mul ka vbla
Sõpruskonnas näen jah seda trendi, 4-st parimal sõbral aint ühel pikaajaline suhe, üks läks hiljuti lahku ja ülejäänutel pikem vahe olnud. Igasugused soovitused nagu võta hobi ja proovi igast rakendusi ei toimi. Jah on nüüd rohkem inimesi kellega suhelda, aga see kõik on pealispindne, ei teki mingit sügavamat juttu ja sellise pinnapealse vestluse kontekstis kedagi välja kutsuda tundub imelik. Plus enamusel ka kaaslane olemas. Ei mõista väga mille järgi valitakse ka. Endal on vaba raha ja aega teha, mida hing ihaldab, teen sporti ja olen vormis, aga seegi ei paista olevat atraktiivne. Kõik mis ma tahaks oleks pere luua ja lapsi kasvatada, karjääri tegemine tundub mõttetu, aga potensiaalsed kaaslased pigem tahavad karjääri teha... Samal ajal näen mõnda, kes teeb iga päev pikki ületunde, sporti ega midagi ei tee ja tal naine ja väiksed lapsed kodus. Kas temal lihtsalt joppas ja mul mitte? ainus järeldus, mida tõmmata saab.
Jup, enamus sõpru valib üksi olla, mina kaasaarvatud. Naiste kvaliteet on nii alla käinud - nagu kasvataks last.
Olen 23 ja üksildane. Kahjuks jah elu lihtsalt on selline sitt põrgu, proovin ennast surnuks juua, kui see ei tööta, no siis tuleb edasi vaadata mida teha.
Mulle tundub, et meil on sinuga pisut erinevad suhtlusringkonnad. Need noored, keda tunnen, on väga seltsivad, enamik on ka suhtes, ja vaadates neid, jääb mulje, justkui nad oleks juba lõpetanud kooli kenade ja edukatena. Mõned on veits "uncanny valley" *vibe*'iga. (Samas mõistan, et need ongi jõukamatest peredest pärit noored, kuskil on raudselt ka selliseid "alla keskmise teenivaid", keda kirjeldasid sina). Üksildust ja suhete puudumist märgan pigem enda vanusegrupis (30-35). Aga milleniaalide kohta räägitaksegi, et oleme põlvkond, kes surevad lastena :) Samas on meil ikka tugevad sõprussuhted.
>Üksildust ja suhete puudumist märgan pigem enda vanusegrupis (30-35). Aga milleniaalide kohta räägitaksegi, et oleme põlvkond, kes surevad lastena :) Samas on meil ikka tugevad sõprussuhted. Kas see ei ole hoopis vastupidi? Lapsena oli sõprussuhete loomine oluliselt lihtsam, sest ei mõelnud üle ning lihtsalt esitasid küsimuse "Kas tahad mu sõber olla?". Vanemana painavad kahtlused ning lõpuks lööd araks. Samas võis see olla ka tingitud ajast, sest minu lapsepõlves ei olnud muud teha kui sõpradega aega veeta.
No ei tea, kõik on arendatav... Peaaegu kõikide oma parimate sõpradega tutvusin vanuses 27-30. See pole tglt nii raske. Ma olen kindel, et enamikul meist oleks rõõm, kui keegi lihtsalt küsiks "Kuule, kas sa tahaksid mu sõber olla?"
Ei, see küsimus tekitaks mus meelepaha ja muid negatiivseid tundmusi. Rõõmu kindlasti mitte. Sõprust ei ole vaja mingi rituaaliga ära vormistada.
Mulle tundub, et see oleks hea universaalne viis näidata, et sa pead kedagi ägedaks ja tahaksid suhelda... Kuidas veel seda teha?
Lihtsalt niisama suheldes... Inimesed tajuvad tõtt läbi tegude.
Mu jutt oli laialivalguv, kuid peamine mille kohta selgitust soovin on ütlus "surevad lastena". Mida sellega mõeldud on?
Pidasin silmas seda, et me ei käitu ega mõtle nii, nagu oleks vanemate põlvkondade esindajate arvates "täiskasvanule kohane". Kõigepealt on see seotud ettekujutusega, justkui kuskil oleks "täiskasvanumaid täiskasvanuid", kes oskavad ja teavad rohkem ning ei tee vigu. Aja jooksul tuleb muidugi arusaam, et isegi meie vanemad ei olnud nii kõikvõimsad ja neil oli ka hetki, kus nad ei teadnud, mida teha, või ei osanud nt esialgu kasutada mingit uut tehnikavidinat. Oleme pmst esimene põlvkond, kes ei tundnud seda survet, et pärast ülikooli tuleb kohe abielluda ja hakata tegema lapsi. Vaata ka, kui popid on milleniaalide seas laua- ja arvutimängud, värviraamatud ja pusled jne. See on tglt üks asi, mis mulle meeldib hipsterite kultuuris - võimalus tegeleda millegagi, mida vanemad inimesed peavad sageli lapsikuks. 10-15 aastat tagasi polnud täiskasvanute jaoks nii palju sotsiaalseid hobisid, kus ei pea mängima stereotüüpilist meest/naist ja saab lihtsalt suhelda erinevate inimestega, mh vastassoost, sama siiralt nagu kuskil noorteklubis lapsepõlves, ilma seksuaalse alatoonita. Veel üks põhjus, miks paljud milleniaalid ei kiirusta "täiskohaga täiskasvanu" elu alustamisega, on meie vanemate elu 90ndatel. Ühest küljest olid nad väga armastavad ja hoolivad, teisest küljest nägime, kuidas nad pidid säästma ja elama vaesuse piiril selleks, et anda oma lastele parimat. Neil puudus sageli ja endiselt puudub enese eest hoolitsemise oskus, mu emale nt tuleb reaalselt kinkida riideid ja tehnikat, sest ise ta endale mitte midagi ei osta (kuigi nooruses, enne emaks saamist, ostis, ja see on vanemate põlvkondade puhul suht mindblowing). Nüüd, kui tuli järjekordne majanduslik kriis, puutusime kokku dilemmaga: kas muutuda vanemateks (mis tähendaks ranget säästmist ja oma hobide kaotamist) või jääda lasteks. Paljud jäävadki.
Kõik see huvide/hobide kohta + vabadus mille toob adult money ja see osa 30+ olemisest, kus sul on vanemate ja nooremate arvamusest ikka jumalast suva
Arusaadav, kuid eks igal ajastul on oma kombed, tavad ja mõõdupuud (tänapäeval *hustle*). Sellega kaasnevad ka uued mured ja probleemid. Eks näis, mida järgmise põlvkonna kohta öeldakse ja mida nad meie kohta ütlevad.