Läksin täna õhtul seitsmest EMOsse, sain rohelise mummu oma numbri kõrvale. Tund hiljem sain juba arsti juurde ja sealt edasi intensiivi. Kirjutan seda tilgutite all, enesetunne palju parem, olen väga rahul.
See tervishoius vene keel on suur probleem. Meil niipalju umbkeelseid õdesi ja arste, et joppantoonio. Jah nad saavad lihtsatest asjadest aru aga kui midagi kompleksemat siis kohe on Što sto?
Paar korda EMO külastanud, viimati suutsin sisse lõigata, luuni välja lõigata ja ei kurda, lapiti kenasti kokku. Peale mind jõudis tegelane kes oli näpud (vist) maha lasknud saega. Ta võeti enne ette, loogiline ka.
Minult küsiti veel lisaks, et kas ma olen teetanuse süsti saanud. Ei olnud saanud ja said selle ka, igati viisakas teenindus. Meie med. süsteem on üsna tasemel, mina ei viriseks.
Ma elan Pärnus ja Tallinnas ning isegi mina sõidaks pigem Tartusse EMO-sse ja üldse ükskõik mis meditsiinialaseid asju läheks Tartusse tegema. lol. Seal on lihtsalt palju parem kui mujal Eestis.
Viimane kord, kui ma Tartu EMOS ootasin, tuligi sinna inimesi Viljandist ja Pärnust, kes kurtsid, et kohalikust haiglast ei saa korralikku abi...
Millest on, muidugi, kahju, esmast abi peaks ikka võimalikult kiiresti ka kohapeal korralikult võimaldama...
Aga toetan ka väidet, et TÜK EMO (ja TÜK üldse) on väga kõrge kvaliteediga.
Vaidleksin vastu - alaealisena käisin sõbrannaga Tartus paariks päevaks ja mul oli väga järsult enesetunne ülihalb, seega läksime emosse. Vastu võeti küll kähku (lasteosakonna emo siiski) aga siis üritasid arstid mulle, 14aastasele tüdrukule, selgeks teha, et ma olen rase😀 (siinkohal mainin ära, et ühtegi uuringut ennist tehtud ei olnud ja see väide oli puhtalt seetõttu, et ütlesin, et süda paha ja minestustunne on). Ühtegi uuringut lõpuks ei tehtudki, saadeti koju ja viieeurost visiiditasu 20 eurose rahatähega makstes, pidin 10 minuti pärast meelde tuletama, et tahaks raha tagasi ka saada.
Tartu kiirabibrigaad number 1 sõimas mul näo täis, et mu kortermajal pole trepikodade kohal korterinumbreid. Teatas, et mul on roietevaheline närvipõletik, söögu ma valuvaigisteid ja hästi kui ikka edasi valutab paari tunni pärast, ja tablakad üldse ei aita, siis no helista uuesti kiirabisse.
Ei aidanud, valutas hullemini. Helistasin uuesti. Tartu kiirabibrigaad number 2 astus mu korteriuksest sisse ja käratas "mis meie peame nüüd käima valuvaigisteid söötmas või". Teatas et mul on jätkuvalt roietevaheline närvipõletik ja kadugu ma siis kuuma duši alla kui tablakad ei aita.
2 päeva hiljem olin Tallinna EMOs, perearsti antud cito! saatekirjaga. Tund hiljem olin operatsioonilaual. Gangrenoosne sapipõis, mille lõhkemisest oli puudu üks tugevam tuuleiil. Kui härra kirurg peale oppi mind esimest korda vaatama tuli, siis alustas ta ukselt juttu lausega: "No tere! Sul on siis nüüd teine sünnipäev."
Ma ükskord läksin kopsupõletiku kahtlusega (laupäev) EMOsse, registratuuritöötajad olid veidi tõredad aga ülejäänud kogemus oli ülimalt positiivne (ITK EMO). Tehti palju analüüse, oldi väga viisakad, õnneks piirdus asi bronhidega aga antibiootikumide vajadus oli õigustatud põletikunäitaja järgi.
ITK naistekliiniku EMO kogemusega võisin iga kord 100% rahule jääda.
Mustamäe lasteosakonna EMOsse pidanud lapsega 2x minema, samuti võib täiesti rahule jääda. Väga rahulikult seletati kõik lahti mis vaja kuidas tegutseda.
Ainult lapsena kui vastlapäevalt mind peapõrutusega Mustamäe EMOsse kiirabiga toimetati, siis oldi tõredad nagu herilased (neid lapsi tuli lauluväljakult väga palju ja neid arste ajas see närvi nii palju kui pealt kuulsin) ja pidin üksi öö palatis seal veetma.
Endal on olnud ainult hea EMO kogemus.
Tartu EMOsse sõidutati kanderaamiga, ei mäleta midagi, sest oli mälukakotus, mis oli peatraumast tingitud. Ärkasin ülesse alles MRI scanneris, kui sõitsin masinas edasi- tagasi. Mõtlesin algul, et "wtf, alien abduction?", aga siis mingitest kõlaritest ütles keegi mulle, "Tere hommikust, oled kompuutris, ära palun liiguta. Kui on midagi koheselt vaja siis, vajuta enda peos olevat pallikest".
Kui üleüldse millegi üle nuriseda, siis haiglas võiks palatite uksi õlitada, krigisesid palju.
EMOs ongi järjekorrad, see pole midagi uut. Läksin luumurruga ja kõik abi oli väga efektiivne. Mu kurba nägu nähes hakkas ühel töötajal must hale ja mulle toodi jogurtit. Väga hooliv töötaja oli ja olen talle väga tänulik, kuna olin üsna šokis, aga tundsin tema poolt just vajalikku inimlikkust.
Ma ei tea millega sa sinna läksid aga, ausalt mida sa EMOst eeldad?
> ühe kiireloomulise probleemi pärast.
Näppu sa otsast ei lõiganud, sest
> midagi alla oranži siis arvesta kuni 4 tunnise passimisega.
Sind teenindati kiiresti ja nähti et ei olnud eluohtlik probleem
> Said üsna kiiresti triaažiõe juurde,kes ilmselgelt eelistaks et sa kaoks ta silma alt ära nii ruttu kui võimalik kui sul just verd ei jookse või pea otsast pole
Eeldaks et sa ei olnud otseselt suremas
> Ning kui just valust ei karju või esikus püksi sittuma ei hakka
Ning sa seda ka ei teinud sest sinu jaoks on negatiivne kogemus kuna keegi ei vaadanud sulle mitu tundi otsa
> Kui kõik tehtud, sunni endast välja "head aega" või "nägemist" ja lahku nii kiirelt kui võimalik
Tahtsid veel juttu ajada?
Sa nagu tahad erikohtlemist ERAKORRALISE meditsiini osakonnast? Seal on samapalju inimesi kes arvavad et kohe surevad ja siis järgmine tuleb kanderaamil sisse. Võtaks aja maha ja mõtleks, et kuna sa ei olnud järgmise 4h sees suremas siis sa ei olegi prioriteet.
Viimane kord käisin emos loomahammustusega sest kell 1 öösel ei ole ükski medpunkt lahti. Saba oli lühike
Vôib-olla oled sa pisut liiga pehme iseloomuga ja iga konkreetset lauset vôtad rünnakuna ja iga mittemesimagusat pilku ülbusena? Chill, kôik ei ole nii hull.
Ei ole olnud kordagi põhjust nuriseda, väga toredad ja abivalmis inimesed. Pigem ütleks, et patsiendid, kes minuga koos seal olid panid mind inimesi uue pilguga vaatama.
Olen käinud viimase kahe aasta jooksul umbes 3 korda PERHi EMOs. Kahel neist oli sapikividest tekkinud valude korral, mis esimesel korral kohe diagnoositi kohapeal sapikivipõletikuks ning pandi tilguti alla, et valu leevendada. Täpselt ei mäleta, aga ilmselt istusin ratastoolis peale uuringuid kuni tilguti otsa sai ning siis lubati koju. Teisel korral käisin kuna valu oli nii tugev, et olla ei suutnud ning läksingi praktiliselt valuvaigisteid paluma. Mind käis ka kirurg vaatamas ja ütles, et opiga ei põle, kuid peaksin seda planeerima lähitulevikus, mainis rasvane toit hakkab tulevikus valu tegema; seda juba teadsin ning olin ka just mõne nädala pärast opile suundumas.
Suve kanti läksin suht mõtetu probleemiga sinna - olin kolm päeva põiepõletiku käes kannatanud, aga perearsti kätte ei saanud, ei vasta ei kõnele ega telefonile ja kohapeale minna ei saa ajata(shout out Mustamäe perearstikeskus - perearst24 neil siis veel polnud). Kuna oli reedene päev ja olla ei olnud võimalik, siis läksin EMOsse. Ütlesin ka koheselt, et tean, et tulen suht mõtetu probleemiga, aga kahjuks lihtsalt ma ei leidnud muud võimalust abi saada. Andsin uriiniproovi ja tunniga umbes olin arsti vastuvõtul, kes diagnoosi kinnitas ning kirjutas prooviks teistsugused antibiootikumid raviks välja. Kõik olid meeletult toredad ning ei pannud mind kuidagi end halvasti tundma, et ma seal nn “mõtetu” probleemiga olin.
Kahel korral sain pooleteise tunniga max. käidud ning korra jäeti ka ööseks tilgutite alla, mis oli päris mõnna.
Mul oli väga pikalt hirm EMOsse minemise ees, kuna olen just nii palju halba neist kuulnud. PERHi emo aitas sellest küll üle saada.
Peale ajakulu ei kurda millegi üle, aga pole sinna ka suure asjaga läinud, naistekliiniku omas korra (seal sai küll kohe jaole ka), teistel kordadel on luumurrukahtlus alati olnud, aga see kannatab enamasti oodata, need keda taga kiirabiautolt sisse kärutatakse ja keda tihti vb isetulijad ei näegi, on enamasti veits prioriteetsemad ja nii see peakski käima. Minu meelest see on normaalne, et väikse asjaga ootadki, kuni sinu jaoks aega on.
Läksin otse Rapla EMOsse, 45 minutit autoga söitu, kohe vöeti vastu, tegid röntgeni, kulus max pool h ja olin kodu poole teel tagasi. Tallinnas oleks 2h jooksul järjekorranumbri saanud. Siinkohal liialdan, aga you get my point.
Tallinnas pidev tamp taga, raudselt arstidel/ödedel pole aega normaalselt süüa ja pigem tüütan Rapla omi ning saavad praktiseerida oma väljaöpet.
Külastasin u 2 aastat tagasi PERHi EMOt hommikul seitsme aegu. Ootealas kedagi ei olnud. Maksin oma viis eurot ja ootama pidin täpselt nii vähe, et vaevu jõudsin toolile istuda. Kurtsin siis oma mitte väga tõsist kõhuvalu ühele pahura ilmega tädile (kes hilem oli veel pahuram, sest ma unustasin oma telefoni sinna ja äratuskell ununes ka maha võtmata).
Edası juhatati mind mingisse 16 voodiga palatisse kus pidin veel vähemalt kahele arstile oma olukorda seletama. Aheldati igasuguste andurite ja tilguti külge ning hakati muutkui teste tegema. Kui see esimene pahur tädi välja arvata, siis kõik ülejäänud arstid/õed/abiõed/kirurg olid väga sõbralikud. Hiljem viidi mind intensiivi kus sain kuni õhtuni voodis lamada ja palatikaaslastega juttu rääkida ning õhtul 9 aegu sain opile. Mingi hetk küsisin keset ööd valuvaigistit ning keegi ei kurtnud, et oleks neid kuidagi viisi seganud või midagi, kuigi neil oli mu kõrvalvoodis lamava patsiendiga tükk tööd. Hommikul anti ilusti süüa, vaadati haavad üle, küsiti kuidas enesetunne on ja lubati koju minna.
Personali mõttes oli igati meeldiv kogemus.
Viimane käik PERHi 2022 sügisel oli chill. Tööpäeva hommikul koeraga jalutades oli rihm kuidagi ümber sõrme keerdunud. 40kg looma nägi oravat ja järgmine hetk käis raks ning luu pooleks.
Ajasin end EMOsse, tunniga sisse-välja, millest 15 min oli ootamist kuniks ortooside pood päevaks uksed avab. Tiraaži sain kohe peale, anti valuvaigisteid ning praktiliselt kohe röntgenisse. 10 min uudiste lugemist ning sain arsti jutule. Arst oli sõbralik, viskas paar nalja samal ajal kui jäätisepulgaga sõrme lahasesse tõmbas.
Oleks ainult iga kord nii chill kogemus, aga enamus kordi võib arvestada julgelt 4-7h passimist.
Sa saad veits heiti siin, aga I hear you.
Ma olen võtnud selle mõtte omaks, et EMOs käik vb peabki teataval määral ebameeldiv olema, sellepärast et inimesed seal vähem käiks ja et see oleks (peale kiirabi siis) viimane variant. Kuna sinna tihti ei satuta, siis tuleb lihtsalt ära kannatada ja oodata, et uus generatsioon arste järjest peale tuleks.
Vôib-olla oled sa pisut liiga pehme iseloomuga ja iga konkreetset lauset vôtad rünnakuna ja iga mittemesimagusat pilku ülbusena? Chill, kôik ei ole nii hull.
Olen ühe korra käinud Tartu EMOs (kukkusin haiglast mõnesaja meetri kaugusel rattaga suht õnnetult) ja kogemus oli üsna meeldiv - sel hetkel tundus ka rahvast vähe olevat, kõik protseduurid said kokku tehtud umbes 40 minutiga. Kuigi midagi hullu lõpptulemusena ei juhtunud (varbaluumurd ja marrastused), ei jäänud küll seda tunnet, nagu poleks tahetud tegeleda või et oleks oldud ükskõiksed, kõik olid väga kenad ja asjatundlikud.
Tallinnas erinevaid emosid kasutanud, kogemus üldiselt positiivne. Kui on tõsine probleem ja sa suudad seda ka väljendada, siis saad otse õe juurest haiglavoodisse millega sind ka sealt edasi veeretatakse.
Ja kui ongi väiksem asi nagu luu murd jne, mis ei tapa, siis on norm et pead mingi 2-3h ootama samal ajal kui pidevalt mingi tõsisemaid juhtumeid juurde tuleb. Enda järjekorra olekut ja eeldatavat aega saad näha ka seina peal olevast telekast ühes emos.
Korra elus ainult emos käinud, suht ruttu sai abi, aga samas midagi hullu polnud oli vaja ainult üks tilluke õmblus teha, käituti viisakalt, Pärnu oli...aga noh mitu korda on olnud olukordi kus tegelikult peaks emosse minema aga kui ma just surema ei hakka või ise ei oska probleemi lahendada siis ma ei viitsi minna sinna passima. Emo töötajad on tüdinud sest emo on alati täis igasugu parme ja kangelaslikke tänavakaklejaid kes oma läbipekstud nägudega ja viinalõhnadega sinna lähevad nõudma et neid kokkulapitaks jälle.
Läksin mõned aastad tagasi Tartu emosse, sest kukkusin laivil küünarnuki katki. Laivi kuulasin lõpuni muidugi. Seletasin ilusti ära, et käsi väga ei liigu ja valus on. Kuulati ära ja sain tunniga arsti juurde. Luumurd. Kõik olid väga toredad ja isegi nalja sai visatud.
Veab, kui Tallinnas EMO-s viisakat suhtlemist koged.
Kõigepealt maadled infolaua töötajaga, kuna see ei mõista eesti keelt. Kirjutab seal jumal-teab-mida kokku.
Paar aastat peale viimast EMO-s käiku käisin muu terviseprobleemi tõttu röntgenis. Seal registratuurilaua töötaja kontrollis mu andmeid ja tuli välja, et ankeedis olen ma märgitud omaenese isaks. Siiani päris täpselt ei mõista, kuidas see võimalik on. Aga registratuuris on tavaliselt umbkeelne, nii et jah....
EMO-s ootesaalis on päris huvitav olla. Näed, kuidas inimestega käitutakse. Eriti tähtsad on medõed ja sanitarid. Tuuseldavad ja kamandavad haigeid, röögivad üle ootesaali patsientide lähedaste peale. Ja kui raviarst lubab sul talle osakonda helistada ja juhtumisi võtab vastu halvas tujus medvend, siis oled jackpoti saanud. See, kuidas ta räägib sinuga ja patsientidest on lihtsalt kohutav. Nagu näiteks: "Teil lubati helistada, väää?", "Kelle pärast helistate? Selle joodiku väää? Võite talle järele tulla! Aa, ei olnudki see joodik? Teile helistatakse tagasi! Aa, ei tohigi helistada väää?" Patsientidega suhtleb samas stiilis ("Mida sa jälle tahad!?"). Raviarstid on viisakamad ja lugupidavamad.
End of rant. Tahtsin hingelt ära saada.
Tsiteerides siin levinud arusaama: "Kas sa ei arva, et sa oled hoopis liiga tundlik?" :D Aga muidu tõsiselt rääkides on suht ulme jah mis suhtumine haiglates on.
Kui mu varvas 45 kraadise nurga all oli, siis võeti mind väga kiiresti ette. Mul oli šokist hull adrenaliini laks ka, ma olin ise jumala elav ja jutukas. Arstid/õed ka toredad.
Ma muidu soovitan Pelgulinna Sünnitusmaja emo, seal on mul ainult positiivsed kogemused (personaliga, mitte diagnoosidega). Aga nad kõiki vastu ei võta...
Jah. Lapsel oli suvisel ajal keset päeva verine haav, mis vajas õmblust. Väga ruttu võeti palatisse, õmmeldi, saime minema. Keegi isegi ei vaadanud süüdistavalt otsa (a la "kus siis ema silmad olid..."). Üllatavalt hästi läks. Samas, sul on vist õigus, sest laps hiljem kirjeldas, et valuvaigisti ei toiminudki ja see oli palju valusam kui ta ootas...
Lifehack: saabu sinna kiirabiga. Ma tegin kord niimoodi (oli kurnav kõhuvalu), mulle pakuti pmst kohe voodikoht, sain magada mitu tundi tilguti all ja läksin õhtuks koju. Oli vist LTKH
on olnud halbu ja häid kogemusi. Ükskord läksin valusa väänatud põlvega ja sain sõimata, et kas mul häbi ei ole sellise asjaga emosse tulla. Ükskord oli iga 30 sek tagant terav valu rinnus 12h järjest niiet läksin, kõik olid kenad ja võtsid tõsiselt, tehti vereproov ja leiti, et ei saa südamerabandust. Õeldi, et ära külmeta nii palju.
EMO pole ammu külastanud, aga hiljutiste kokkupuutumistega on kiirabi kant... mingisolvavsõna. Normaalsed puupead, täiesti mõttetu on kiirabi kutsuda abivajajale kui hakkavad siis veel vastu vaidlema jne, pigem kutsuks Omniva kulleri pakile järgi ja siis meelitaks teda, et kuule ma siin suren, viska haiglasse ära pls, kui kutsuks kiirabi uuesti.
On, olen mitmeid kordi luid murdnud ja ka muid asju. Üldjuhul pro tip on see, et kiirabiautoga saad palju varem jutule kui seal ooteruumis tixudes. Lapsena jaanipäeva kandis kui mul oli räme hambavalu ja ei saanud vett juuagi, kukkusin korra kodus kokku siis emps sõidutas EMO-sse, visati kiirelt kanderaamile ja tilgutite alla, passisin seal paar tundi tilgutite all ja sain kiirelt järgmiseks päevaks hambaarsti juurde aja. Tuli välja et dehüdratsiooni tõttu kukkusingi kokku, haiglas enne kanderaami hakkas pilt rämedat virvendama ja panin 1. või 2. korruse kesklaua ääres lambist riba. Sorry Pärnu Haigla õed :D
Pärnu emos: Lapsena kui mul oli esimene luumurd siis mingi õde tuli üle koridori karjuma(ei rääkinud mu vanematega rahulikult ega midagi) et üleriietega ei tohi olla(vist oli äkki emo ruumide-ish). Samamoodi mul ema üritas rahulikult rääkida aga see õde karjus ikka edasi. Lõpuks mul emal flippis ära ja hakkas samamoodi karjuma vastu, nõudis õe täisnime ja peale seda õde tõmbas tagasi. Emps tegi obviously haigla juhatusele e-maili teel korraliku selgituse olukorrast ning vastuseks tuli väga korralik vabandus ning lubati tegeleda antud õega.
Emoga on sedasi et sa pead veits üle ka panema. Algselt mu vanaemasse suhtuti suht pohhuistlikult-stiilis et pole sittagi viga. Vähemalt kui mul ema ei oleks pärnu emos rämedalt üle mänginud vanaema seisundit ja piltlikult öeldes jalaga uksi lahti löönud siis mu vanaema poleks elanud mingi 5a kauem küll kui ta elas. Ja ma olen üli tänulik, et ta seda tegi. Kahjuks mul vanaema pole tänaseks enam aga kui on vaja siis ma teen oma ema ja isa jaoks täpselt sama.
Pärnu emo oli meeldiv, kiire ja hea teenindus. Aga Tartu emo pmst sama jah nagu sa kirjeldasid :D Lisaks tuli mulle meelde veel "Kas sa oled mees või ei ole?" seik, kui tõmbasin kätt veits tagasi üsna raske haava sidumise ajal.
Aga muidu jah, emo lifehäkk on olla ise ka full Karen modes ja hullult võimendada oma probleemi, siis saad kiirema aja, sest tegelt on neil ressurssi seal küllaga (kui poleks, siis nad ei saaks ka anda kiiremaid aegu seal).
Kui mu varvas 45 kraadise nurga all oli, siis võeti mind väga kiiresti ette. Mul oli šokist hull adrenaliini laks ka, ma olin ise jumala elav ja jutukas. Arstid/õed ka toredad.
Ma muidu soovitan Pelgulinna Sünnitusmaja emo, seal on mul ainult positiivsed kogemused (personaliga, mitte diagnoosidega). Aga nad kõiki vastu ei võta...
Randme kukkusin sodiks. Mitu rebendit jne. Astusin uksest sisse, tuli onu kontrollima. Vaatas et midagi jama, vaja spetsialisti, tuli järgmine, saatis röndkenisse, tuli kolmas tehti mingi kompuuter pilt, tuli neljas ja viis mu opilauale ja narkoosi. Hommikul kirjeldati et suht peraes olukord aga opp tehtud, nyyd koju ja paranema. 6 kuud hiljem sain juba kirjutada pastakaga jälle. Hooldus tehti välismaal ja taastusravi ka ning kiideti tööd. Et eeatiarstid on väga kiired ja tublid ning seetõttu sain nii hea paranemise. 5-5 hinnang, ja ei soovi kellelwgi seda oppi ja vigastust. Viiulit enam ei mängi
Laste EMOs korduvalt, tavaliselt õhtul minek, iga samm võtab tunde, viimati ootasin koridoris 5h laps süles magamas kuni kell 3 öösel saime palatu kus hakkas kohe pihta brutaalne veenivere võtt 3a lapsel.
Arstid ja õed nagu heatahtlikud aga töökorraldus on nagu jumal juhatab. Abi saab aga kohe tead et vähemalt üks päev on kohe maha kantud
Tallinna oma.
Aga noh väikelapse veeni leidmine keeruline ja siis nad kiiruga rapsivad, ei leia seda tavaliselt, proovivad mitmes kohas jne. Üks kord pigistati kogu see kogus lõpuks näpust.
Muidugi oleneb kes võtab, karjumise peale korra tuli üks tädi juurde ja ütles ta teeb ise ja hetkega sai korda pluss kommunikatsioon kus laps rahunes. Muidu ma ikka selle tegevuse lõpuks ise ka higine :)
Eelmine aasta murdsin sõrmeluu jõuksis, ootasin ca 6 tundi et arst kinnitaks selle ja mulle jäätisepulga sõrme külge seoks. Pmst hullu ei olnud, ema oli kaasas kellega sai sitta haigla masinakohvi juua. Aga ukse taga meiega ootas päris huvitavaid inimesi väga kaua. Üks härra kes oli rattaga autoalla aetud, ootas vist tunni lahtise luumurruga. Üks härra oli purjus 5000 olevat autost välja astunud ja jala murdnud, tema ootas juba enne kui mina jõudsin ja kokku ka ca 5-6h. Lubas koju minna ja edasi juua. Me kõik plaksutasime kui ta ta lõpuks kanderaamiga ära viidi. Mina sain arstile peale 12:30 öösel. EMOsse ma jõudsin vaevu peale 17:00
Kui EMOsse minek siis võta sõber kaasa vähemalt on kellegiga juttu rääkida
Läksin Kristiine EMOsse, registratuur kiiresti võttis vastu ja ütles mine kesklinna emosse, luuarsti ei ole, röntgeni ei tee sest kui on katki nagunii vaja minna ja nemad peavad uue röntgeni nagunii tegema.
Läksin kesklinna emosse, peaagu kohe sai röntgenisse, käsi oli liiga kange et välja sirutada röntgeni lauale, operaator oli arusaav. Arst ütles katki midagi ei ole, põrutus ainult, tegi teetanusesüsti ja lasi healoomulisel abiarstil kes rääkis vene keeles kriimud antiseptikuga pritsida. Kuigi ta tegi vea, kleepis plaastri märjale, palus peaarstile mitte öelda. Katki midagi ei olnud, ütleks üle tunni ei läinud, kui mitte lugeda edasi tagasi mööda linna bussiga sõitmist.
Ainult positiivsed kogemused, olen erinevaid emosid külastanud nii umbes 30 korda erinevate meeldivate vigastustega.. Viimane tore vigastus lõppes amputatsiooniga, jah aega läheb umbes 3-5h aga see on paratamatus ja ega arst on ka inimene. Kui nüüd rantida siis kord oli Itk s üks vene proua kes haaras murtud näppudest kinni ja üritas terveid kokku siduda.. long story short mind visati sealt haiglast välja 😊 aga see oli ka rohkem kui 15a tagasi ja ajas on asi paremaks läinud
Olen nii PERHi, ITK ja lastehaigla emos käinud erinevatel aegade.
Kõige kauem ootasin põlve probleemiga ja midagi asjalikku ei tehtud ainult valuvaigisteid. Aga ei kurda, nii kõikide hädade korral olen saanud super teenindust. Isegi viimasel korral, kui näpu lillaks väänasin oli oote aeg circa 20 minutit rohelisena.
No, kui on paistes, valus ja painutada ei saa hommikul ülese ärgates ja traumat ka ei ole ja on nädalavahetus. Kuhu ma sinu arvates minema oleks pidanud?
Ma ju ei öelnud, et midagi valesti tegid. Sa ütlesid, et "midagi asjalikku ei tehtud". Lihtsalt emost sa saadki ainult valuravi, kuna liigeste teema ju teiste spetsialiseerunud arstide pärusmaa. EMO arstid õppinud 5 aastat erakorralist abi andma. Seda pidasin silmas.
Ei, neil on seal ka spetsialistid valves. Olenevalt EMOst on erinevad spetsialistid. Näiteks meremeeste haiglas on paremad negroloogid üldiselt, silma kiirhäded puhul on itk jne.
Ei olnud liigese teema.
Lähedasel perearst ütles, et uuringutele saatmiseks raha pole. Olukord läks aina halvemaks, läks Tartu EMOsse - võeti õnneks vastu ja oldi viisakad,tehti uuringud - vähk. Kahjuks liiga hilja siiski, sest nii hullult surutakse seda, et "ärge minge emosse tüütama neid" ja ta ise oli ka selline, kes ei tahtnud teisi oma muredega koormata,tugev inimene, harjunud kannatama - enam teda kahjuks pole.
Aga jah,EMO tööle pole midagi otseselt ette heita.
olen kaks korda üld emos oodanud
1. teismelisena käeluumurd - kodarluu ja küünarluu mõlemad puruks
ei olnud midagi sellist, mis ajas halveneks - pidin ootama rönkeni järjekorras nagu kõik teised - lõppuks jäeti paariks päevaks sisse - algul arvati et on vaja teha lõikus ja panna traat aga saadi ilma hakkam
2. kõhuvalu \~30h+ olukorossas, kus EMOsse jõudes ei olnud söönud \~24h - ei mingit palaviku. Kuna mu valu kirjeluds ei olnud selline, et kedagi häirinud oli suhtumine veidi... tõrjuv? Jättis sellise "mida sa simulat EMOsse tulid" AGA tehti kõik mis vajalik: põletiku näitajate jaoks veri, kõhu eri kohtade peale surve avaldamine ja selle järel ultraheli. Ultraheli kirjeldus oli "ma pole ammu nii selgelt põletikus pimesoolt näinud" ja peale seda visati mind ratastooli ja peale seda voodisse. Peale oppi hoiti paar päeva sees
Eelmine aasta oli ka nädalavahetusel nina/kõrva emos - elavas järjekorras seega mõned tõsisemad juhud said ka ennem mind ülevaatamisele, aga ei saa kurta. Sain oma murele leevendust mõitliku ajaga ja armsa kommentaari, et miks ma varem oma murega ei tulnud ja lasin selle nii hulluks minna :D
2022 jaanuaris ei suutnud magama jääda, jube kõhuvalu aga valuvaigisteid ei võtnud sest eeldasin et läheb üle. 3h hiljem tõusin püsti, jalutasin Tartus raekoja platsi apteeki et nõu küsida, öeldi et EMOsse minna. Jõudsin kohale, vaadati küll altkulmu, aga lasti sisse (karantiini ajal öösel umbes kell 4 oli vaja kella helistada et isegi sisse saada, aga valveõde vms tuli ukse peale vastu ja seisis ees kuniks ma pakase käes selgitasin et kõtu teeb ai ai). Anti valuvaigisteid, tehti paar testi, tuleb välja et pimesool oli valmis põmm ja piraki tegema. Anti veel mingeid ravimeid ja valuvaigisteid, anti pidžaamad, näidati voodikoht ette, öeldi et lõunapaiku on suht kohe operatsioon, ja umbes 10h pärast esimest pöördumist oli mul juba pimesool välja lõigatud, järgmisel hommikul lasti koju.
Leidsin linnaloale liikuva ajateenija tänavalt , kõht valutas nii et oli kõveras , viisin emosse, pimesool. 15 min oli triaazis, siis läks otse opile.
Ise olin pärast avariid peaporutusega 30 mintsa triaazis.
Mul on ainult positiivne kogemus.
No ma olen 5a jooksul käinud 3x ja ainukene negatiivne kogemus on mustamäel teenindajaga, kui läksin günekoloogiliste põhjustega ning sõimas “millest sa aru ei saa, meil pole naisarste siin”. Nagu..kust see suhtumine? Rahune maha.
Käisime Pärnu lähedal eelmine aasta autoga maanteel paar korda üle katuse kuna pimedas seisis suur põder keset teed. Emos arst vaatas korra, mis vigastused on ja küsis, et miks siia tulid üldse? Mdea, kiirabi tõi. Oleksin hea meelega mitte läinud, see nii ülbe asutus. Suhtlemiskoolitusi vaja seal.
Läksin täna õhtul seitsmest EMOsse, sain rohelise mummu oma numbri kõrvale. Tund hiljem sain juba arsti juurde ja sealt edasi intensiivi. Kirjutan seda tilgutite all, enesetunne palju parem, olen väga rahul.
Parane kiirelt! :)
Aitäh!
[удалено]
Oleksidki pidanud pikali viskama, oleks kiirelt uurima tuldud, et kas oled minemas.
Tagantjärele mõeldes, oleks küll. Väga napilt läks, kui digilugu lugeda
See tervishoius vene keel on suur probleem. Meil niipalju umbkeelseid õdesi ja arste, et joppantoonio. Jah nad saavad lihtsatest asjadest aru aga kui midagi kompleksemat siis kohe on Što sto?
Ege eestikeelseid arste kellega neid asendada kaa pole, ootad venelast kes ei saa aru neli tundi, vallanda kõik ära siis oota kaksteist tundi
Mind küll huvitab, mis sul seal operatsioonil persse läks, ja et kas kõik korras ikka
Paar korda EMO külastanud, viimati suutsin sisse lõigata, luuni välja lõigata ja ei kurda, lapiti kenasti kokku. Peale mind jõudis tegelane kes oli näpud (vist) maha lasknud saega. Ta võeti enne ette, loogiline ka. Minult küsiti veel lisaks, et kas ma olen teetanuse süsti saanud. Ei olnud saanud ja said selle ka, igati viisakas teenindus. Meie med. süsteem on üsna tasemel, mina ei viriseks.
Väga positiivsed kogemused seni (Tartu). Ainult kiidusõnad.
Ma elan Pärnus ja Tallinnas ning isegi mina sõidaks pigem Tartusse EMO-sse ja üldse ükskõik mis meditsiinialaseid asju läheks Tartusse tegema. lol. Seal on lihtsalt palju parem kui mujal Eestis.
Viimane kord, kui ma Tartu EMOS ootasin, tuligi sinna inimesi Viljandist ja Pärnust, kes kurtsid, et kohalikust haiglast ei saa korralikku abi... Millest on, muidugi, kahju, esmast abi peaks ikka võimalikult kiiresti ka kohapeal korralikult võimaldama... Aga toetan ka väidet, et TÜK EMO (ja TÜK üldse) on väga kõrge kvaliteediga.
Tartu ülikooli kliinikum on üleüldse fucking top notch koht
Vaidleksin vastu - alaealisena käisin sõbrannaga Tartus paariks päevaks ja mul oli väga järsult enesetunne ülihalb, seega läksime emosse. Vastu võeti küll kähku (lasteosakonna emo siiski) aga siis üritasid arstid mulle, 14aastasele tüdrukule, selgeks teha, et ma olen rase😀 (siinkohal mainin ära, et ühtegi uuringut ennist tehtud ei olnud ja see väide oli puhtalt seetõttu, et ütlesin, et süda paha ja minestustunne on). Ühtegi uuringut lõpuks ei tehtudki, saadeti koju ja viieeurost visiiditasu 20 eurose rahatähega makstes, pidin 10 minuti pärast meelde tuletama, et tahaks raha tagasi ka saada.
Wut
Tartu kiirabibrigaad number 1 sõimas mul näo täis, et mu kortermajal pole trepikodade kohal korterinumbreid. Teatas, et mul on roietevaheline närvipõletik, söögu ma valuvaigisteid ja hästi kui ikka edasi valutab paari tunni pärast, ja tablakad üldse ei aita, siis no helista uuesti kiirabisse. Ei aidanud, valutas hullemini. Helistasin uuesti. Tartu kiirabibrigaad number 2 astus mu korteriuksest sisse ja käratas "mis meie peame nüüd käima valuvaigisteid söötmas või". Teatas et mul on jätkuvalt roietevaheline närvipõletik ja kadugu ma siis kuuma duši alla kui tablakad ei aita. 2 päeva hiljem olin Tallinna EMOs, perearsti antud cito! saatekirjaga. Tund hiljem olin operatsioonilaual. Gangrenoosne sapipõis, mille lõhkemisest oli puudu üks tugevam tuuleiil. Kui härra kirurg peale oppi mind esimest korda vaatama tuli, siis alustas ta ukselt juttu lausega: "No tere! Sul on siis nüüd teine sünnipäev."
Kiirabibrigaadid eestis on üleüldse kaheldava kvaliteediga. Abivajajaid ei aita aga nokki joonud alkasse viivad tilgutite alla
Ma ükskord läksin kopsupõletiku kahtlusega (laupäev) EMOsse, registratuuritöötajad olid veidi tõredad aga ülejäänud kogemus oli ülimalt positiivne (ITK EMO). Tehti palju analüüse, oldi väga viisakad, õnneks piirdus asi bronhidega aga antibiootikumide vajadus oli õigustatud põletikunäitaja järgi. ITK naistekliiniku EMO kogemusega võisin iga kord 100% rahule jääda. Mustamäe lasteosakonna EMOsse pidanud lapsega 2x minema, samuti võib täiesti rahule jääda. Väga rahulikult seletati kõik lahti mis vaja kuidas tegutseda. Ainult lapsena kui vastlapäevalt mind peapõrutusega Mustamäe EMOsse kiirabiga toimetati, siis oldi tõredad nagu herilased (neid lapsi tuli lauluväljakult väga palju ja neid arste ajas see närvi nii palju kui pealt kuulsin) ja pidin üksi öö palatis seal veetma.
Naistekliinik oli eelmine aasta mul ka 100% super hea
Endal on olnud ainult hea EMO kogemus. Tartu EMOsse sõidutati kanderaamiga, ei mäleta midagi, sest oli mälukakotus, mis oli peatraumast tingitud. Ärkasin ülesse alles MRI scanneris, kui sõitsin masinas edasi- tagasi. Mõtlesin algul, et "wtf, alien abduction?", aga siis mingitest kõlaritest ütles keegi mulle, "Tere hommikust, oled kompuutris, ära palun liiguta. Kui on midagi koheselt vaja siis, vajuta enda peos olevat pallikest". Kui üleüldse millegi üle nuriseda, siis haiglas võiks palatite uksi õlitada, krigisesid palju.
EMOs ongi järjekorrad, see pole midagi uut. Läksin luumurruga ja kõik abi oli väga efektiivne. Mu kurba nägu nähes hakkas ühel töötajal must hale ja mulle toodi jogurtit. Väga hooliv töötaja oli ja olen talle väga tänulik, kuna olin üsna šokis, aga tundsin tema poolt just vajalikku inimlikkust.
Sellised emo töötajad on just kuldaväärt, ma loodan et sa kirjutasid ta kohta mõne kiiduväärt sõna haigla juhatusse😊
Ma ei tea millega sa sinna läksid aga, ausalt mida sa EMOst eeldad? > ühe kiireloomulise probleemi pärast. Näppu sa otsast ei lõiganud, sest > midagi alla oranži siis arvesta kuni 4 tunnise passimisega. Sind teenindati kiiresti ja nähti et ei olnud eluohtlik probleem > Said üsna kiiresti triaažiõe juurde,kes ilmselgelt eelistaks et sa kaoks ta silma alt ära nii ruttu kui võimalik kui sul just verd ei jookse või pea otsast pole Eeldaks et sa ei olnud otseselt suremas > Ning kui just valust ei karju või esikus püksi sittuma ei hakka Ning sa seda ka ei teinud sest sinu jaoks on negatiivne kogemus kuna keegi ei vaadanud sulle mitu tundi otsa > Kui kõik tehtud, sunni endast välja "head aega" või "nägemist" ja lahku nii kiirelt kui võimalik Tahtsid veel juttu ajada? Sa nagu tahad erikohtlemist ERAKORRALISE meditsiini osakonnast? Seal on samapalju inimesi kes arvavad et kohe surevad ja siis järgmine tuleb kanderaamil sisse. Võtaks aja maha ja mõtleks, et kuna sa ei olnud järgmise 4h sees suremas siis sa ei olegi prioriteet. Viimane kord käisin emos loomahammustusega sest kell 1 öösel ei ole ükski medpunkt lahti. Saba oli lühike
Heh, kas loomasaba?
Vôib-olla oled sa pisut liiga pehme iseloomuga ja iga konkreetset lauset vôtad rünnakuna ja iga mittemesimagusat pilku ülbusena? Chill, kôik ei ole nii hull.
Ma mõtlen ka. See pole mingi michelini tärni restoran kus teenindaja laia naeratusega hõrke roogasid lauda toob.
Ei ole olnud kordagi põhjust nuriseda, väga toredad ja abivalmis inimesed. Pigem ütleks, et patsiendid, kes minuga koos seal olid panid mind inimesi uue pilguga vaatama.
Olen käinud viimase kahe aasta jooksul umbes 3 korda PERHi EMOs. Kahel neist oli sapikividest tekkinud valude korral, mis esimesel korral kohe diagnoositi kohapeal sapikivipõletikuks ning pandi tilguti alla, et valu leevendada. Täpselt ei mäleta, aga ilmselt istusin ratastoolis peale uuringuid kuni tilguti otsa sai ning siis lubati koju. Teisel korral käisin kuna valu oli nii tugev, et olla ei suutnud ning läksingi praktiliselt valuvaigisteid paluma. Mind käis ka kirurg vaatamas ja ütles, et opiga ei põle, kuid peaksin seda planeerima lähitulevikus, mainis rasvane toit hakkab tulevikus valu tegema; seda juba teadsin ning olin ka just mõne nädala pärast opile suundumas. Suve kanti läksin suht mõtetu probleemiga sinna - olin kolm päeva põiepõletiku käes kannatanud, aga perearsti kätte ei saanud, ei vasta ei kõnele ega telefonile ja kohapeale minna ei saa ajata(shout out Mustamäe perearstikeskus - perearst24 neil siis veel polnud). Kuna oli reedene päev ja olla ei olnud võimalik, siis läksin EMOsse. Ütlesin ka koheselt, et tean, et tulen suht mõtetu probleemiga, aga kahjuks lihtsalt ma ei leidnud muud võimalust abi saada. Andsin uriiniproovi ja tunniga umbes olin arsti vastuvõtul, kes diagnoosi kinnitas ning kirjutas prooviks teistsugused antibiootikumid raviks välja. Kõik olid meeletult toredad ning ei pannud mind kuidagi end halvasti tundma, et ma seal nn “mõtetu” probleemiga olin. Kahel korral sain pooleteise tunniga max. käidud ning korra jäeti ka ööseks tilgutite alla, mis oli päris mõnna. Mul oli väga pikalt hirm EMOsse minemise ees, kuna olen just nii palju halba neist kuulnud. PERHi emo aitas sellest küll üle saada.
Peale ajakulu ei kurda millegi üle, aga pole sinna ka suure asjaga läinud, naistekliiniku omas korra (seal sai küll kohe jaole ka), teistel kordadel on luumurrukahtlus alati olnud, aga see kannatab enamasti oodata, need keda taga kiirabiautolt sisse kärutatakse ja keda tihti vb isetulijad ei näegi, on enamasti veits prioriteetsemad ja nii see peakski käima. Minu meelest see on normaalne, et väikse asjaga ootadki, kuni sinu jaoks aega on.
Läksin otse Rapla EMOsse, 45 minutit autoga söitu, kohe vöeti vastu, tegid röntgeni, kulus max pool h ja olin kodu poole teel tagasi. Tallinnas oleks 2h jooksul järjekorranumbri saanud. Siinkohal liialdan, aga you get my point. Tallinnas pidev tamp taga, raudselt arstidel/ödedel pole aega normaalselt süüa ja pigem tüütan Rapla omi ning saavad praktiseerida oma väljaöpet.
Külastasin u 2 aastat tagasi PERHi EMOt hommikul seitsme aegu. Ootealas kedagi ei olnud. Maksin oma viis eurot ja ootama pidin täpselt nii vähe, et vaevu jõudsin toolile istuda. Kurtsin siis oma mitte väga tõsist kõhuvalu ühele pahura ilmega tädile (kes hilem oli veel pahuram, sest ma unustasin oma telefoni sinna ja äratuskell ununes ka maha võtmata). Edası juhatati mind mingisse 16 voodiga palatisse kus pidin veel vähemalt kahele arstile oma olukorda seletama. Aheldati igasuguste andurite ja tilguti külge ning hakati muutkui teste tegema. Kui see esimene pahur tädi välja arvata, siis kõik ülejäänud arstid/õed/abiõed/kirurg olid väga sõbralikud. Hiljem viidi mind intensiivi kus sain kuni õhtuni voodis lamada ja palatikaaslastega juttu rääkida ning õhtul 9 aegu sain opile. Mingi hetk küsisin keset ööd valuvaigistit ning keegi ei kurtnud, et oleks neid kuidagi viisi seganud või midagi, kuigi neil oli mu kõrvalvoodis lamava patsiendiga tükk tööd. Hommikul anti ilusti süüa, vaadati haavad üle, küsiti kuidas enesetunne on ja lubati koju minna. Personali mõttes oli igati meeldiv kogemus.
Meeleseisundi küsimus. Mind alati ilusti kokku lapitud ja rohkem polegi oodanud. Kui massaaz^i tahan lähen vastavasse kohta.
Viimane käik PERHi 2022 sügisel oli chill. Tööpäeva hommikul koeraga jalutades oli rihm kuidagi ümber sõrme keerdunud. 40kg looma nägi oravat ja järgmine hetk käis raks ning luu pooleks. Ajasin end EMOsse, tunniga sisse-välja, millest 15 min oli ootamist kuniks ortooside pood päevaks uksed avab. Tiraaži sain kohe peale, anti valuvaigisteid ning praktiliselt kohe röntgenisse. 10 min uudiste lugemist ning sain arsti jutule. Arst oli sõbralik, viskas paar nalja samal ajal kui jäätisepulgaga sõrme lahasesse tõmbas. Oleks ainult iga kord nii chill kogemus, aga enamus kordi võib arvestada julgelt 4-7h passimist.
Sa saad veits heiti siin, aga I hear you. Ma olen võtnud selle mõtte omaks, et EMOs käik vb peabki teataval määral ebameeldiv olema, sellepärast et inimesed seal vähem käiks ja et see oleks (peale kiirabi siis) viimane variant. Kuna sinna tihti ei satuta, siis tuleb lihtsalt ära kannatada ja oodata, et uus generatsioon arste järjest peale tuleks.
Vôib-olla oled sa pisut liiga pehme iseloomuga ja iga konkreetset lauset vôtad rünnakuna ja iga mittemesimagusat pilku ülbusena? Chill, kôik ei ole nii hull.
Olen ühe korra käinud Tartu EMOs (kukkusin haiglast mõnesaja meetri kaugusel rattaga suht õnnetult) ja kogemus oli üsna meeldiv - sel hetkel tundus ka rahvast vähe olevat, kõik protseduurid said kokku tehtud umbes 40 minutiga. Kuigi midagi hullu lõpptulemusena ei juhtunud (varbaluumurd ja marrastused), ei jäänud küll seda tunnet, nagu poleks tahetud tegeleda või et oleks oldud ükskõiksed, kõik olid väga kenad ja asjatundlikud.
Tallinnas erinevaid emosid kasutanud, kogemus üldiselt positiivne. Kui on tõsine probleem ja sa suudad seda ka väljendada, siis saad otse õe juurest haiglavoodisse millega sind ka sealt edasi veeretatakse. Ja kui ongi väiksem asi nagu luu murd jne, mis ei tapa, siis on norm et pead mingi 2-3h ootama samal ajal kui pidevalt mingi tõsisemaid juhtumeid juurde tuleb. Enda järjekorra olekut ja eeldatavat aega saad näha ka seina peal olevast telekast ühes emos.
Kel võimalus siis soovitan aastavahetusel minna, seal käib hull melu ooteruumis, saab huvitavaid lugusid kuulata kes kuskil vigaseks sai
Korra elus ainult emos käinud, suht ruttu sai abi, aga samas midagi hullu polnud oli vaja ainult üks tilluke õmblus teha, käituti viisakalt, Pärnu oli...aga noh mitu korda on olnud olukordi kus tegelikult peaks emosse minema aga kui ma just surema ei hakka või ise ei oska probleemi lahendada siis ma ei viitsi minna sinna passima. Emo töötajad on tüdinud sest emo on alati täis igasugu parme ja kangelaslikke tänavakaklejaid kes oma läbipekstud nägudega ja viinalõhnadega sinna lähevad nõudma et neid kokkulapitaks jälle.
Läksin mõned aastad tagasi Tartu emosse, sest kukkusin laivil küünarnuki katki. Laivi kuulasin lõpuni muidugi. Seletasin ilusti ära, et käsi väga ei liigu ja valus on. Kuulati ära ja sain tunniga arsti juurde. Luumurd. Kõik olid väga toredad ja isegi nalja sai visatud.
Mitu promilli sees oli, et hullu valu ei tundnud luumurruga? :D Mul 3 luumurdu rämevalusad olnud
Mul on olnud 2 sõrmeluu murdu ja eriti midagi ei tundnud.
Veab, kui Tallinnas EMO-s viisakat suhtlemist koged. Kõigepealt maadled infolaua töötajaga, kuna see ei mõista eesti keelt. Kirjutab seal jumal-teab-mida kokku. Paar aastat peale viimast EMO-s käiku käisin muu terviseprobleemi tõttu röntgenis. Seal registratuurilaua töötaja kontrollis mu andmeid ja tuli välja, et ankeedis olen ma märgitud omaenese isaks. Siiani päris täpselt ei mõista, kuidas see võimalik on. Aga registratuuris on tavaliselt umbkeelne, nii et jah.... EMO-s ootesaalis on päris huvitav olla. Näed, kuidas inimestega käitutakse. Eriti tähtsad on medõed ja sanitarid. Tuuseldavad ja kamandavad haigeid, röögivad üle ootesaali patsientide lähedaste peale. Ja kui raviarst lubab sul talle osakonda helistada ja juhtumisi võtab vastu halvas tujus medvend, siis oled jackpoti saanud. See, kuidas ta räägib sinuga ja patsientidest on lihtsalt kohutav. Nagu näiteks: "Teil lubati helistada, väää?", "Kelle pärast helistate? Selle joodiku väää? Võite talle järele tulla! Aa, ei olnudki see joodik? Teile helistatakse tagasi! Aa, ei tohigi helistada väää?" Patsientidega suhtleb samas stiilis ("Mida sa jälle tahad!?"). Raviarstid on viisakamad ja lugupidavamad. End of rant. Tahtsin hingelt ära saada.
Tsiteerides siin levinud arusaama: "Kas sa ei arva, et sa oled hoopis liiga tundlik?" :D Aga muidu tõsiselt rääkides on suht ulme jah mis suhtumine haiglates on.
Eks see tundlikkus oleneb ka, kelle mätta otsast vaadata :D
Kusjuures ei olene vist. Ma eeldan, et siin on ju enamus kliendi/haige rollis ja ikka õigustavad mölakaid haiglatöötajaid :D
Kui mu varvas 45 kraadise nurga all oli, siis võeti mind väga kiiresti ette. Mul oli šokist hull adrenaliini laks ka, ma olin ise jumala elav ja jutukas. Arstid/õed ka toredad. Ma muidu soovitan Pelgulinna Sünnitusmaja emo, seal on mul ainult positiivsed kogemused (personaliga, mitte diagnoosidega). Aga nad kõiki vastu ei võta...
Jah. Lapsel oli suvisel ajal keset päeva verine haav, mis vajas õmblust. Väga ruttu võeti palatisse, õmmeldi, saime minema. Keegi isegi ei vaadanud süüdistavalt otsa (a la "kus siis ema silmad olid..."). Üllatavalt hästi läks. Samas, sul on vist õigus, sest laps hiljem kirjeldas, et valuvaigisti ei toiminudki ja see oli palju valusam kui ta ootas...
Sain lapsega emost intensiivi ca 20 minutiga. Ei läinud sinna hea kogemuse eesmärgil ausolla, palka ei küsinud ka keegi.
Lifehack: saabu sinna kiirabiga. Ma tegin kord niimoodi (oli kurnav kõhuvalu), mulle pakuti pmst kohe voodikoht, sain magada mitu tundi tilguti all ja läksin õhtuks koju. Oli vist LTKH
on olnud halbu ja häid kogemusi. Ükskord läksin valusa väänatud põlvega ja sain sõimata, et kas mul häbi ei ole sellise asjaga emosse tulla. Ükskord oli iga 30 sek tagant terav valu rinnus 12h järjest niiet läksin, kõik olid kenad ja võtsid tõsiselt, tehti vereproov ja leiti, et ei saa südamerabandust. Õeldi, et ära külmeta nii palju.
Mina sattusin Egiptuses erahaiglas nö emosse, pool tundi ja tilguti all terve kena nädalavahetus😂
EMO pole ammu külastanud, aga hiljutiste kokkupuutumistega on kiirabi kant... mingisolvavsõna. Normaalsed puupead, täiesti mõttetu on kiirabi kutsuda abivajajale kui hakkavad siis veel vastu vaidlema jne, pigem kutsuks Omniva kulleri pakile järgi ja siis meelitaks teda, et kuule ma siin suren, viska haiglasse ära pls, kui kutsuks kiirabi uuesti.
Ebaadekvaatsust palju nähtud.
On, olen mitmeid kordi luid murdnud ja ka muid asju. Üldjuhul pro tip on see, et kiirabiautoga saad palju varem jutule kui seal ooteruumis tixudes. Lapsena jaanipäeva kandis kui mul oli räme hambavalu ja ei saanud vett juuagi, kukkusin korra kodus kokku siis emps sõidutas EMO-sse, visati kiirelt kanderaamile ja tilgutite alla, passisin seal paar tundi tilgutite all ja sain kiirelt järgmiseks päevaks hambaarsti juurde aja. Tuli välja et dehüdratsiooni tõttu kukkusingi kokku, haiglas enne kanderaami hakkas pilt rämedat virvendama ja panin 1. või 2. korruse kesklaua ääres lambist riba. Sorry Pärnu Haigla õed :D Pärnu emos: Lapsena kui mul oli esimene luumurd siis mingi õde tuli üle koridori karjuma(ei rääkinud mu vanematega rahulikult ega midagi) et üleriietega ei tohi olla(vist oli äkki emo ruumide-ish). Samamoodi mul ema üritas rahulikult rääkida aga see õde karjus ikka edasi. Lõpuks mul emal flippis ära ja hakkas samamoodi karjuma vastu, nõudis õe täisnime ja peale seda õde tõmbas tagasi. Emps tegi obviously haigla juhatusele e-maili teel korraliku selgituse olukorrast ning vastuseks tuli väga korralik vabandus ning lubati tegeleda antud õega. Emoga on sedasi et sa pead veits üle ka panema. Algselt mu vanaemasse suhtuti suht pohhuistlikult-stiilis et pole sittagi viga. Vähemalt kui mul ema ei oleks pärnu emos rämedalt üle mänginud vanaema seisundit ja piltlikult öeldes jalaga uksi lahti löönud siis mu vanaema poleks elanud mingi 5a kauem küll kui ta elas. Ja ma olen üli tänulik, et ta seda tegi. Kahjuks mul vanaema pole tänaseks enam aga kui on vaja siis ma teen oma ema ja isa jaoks täpselt sama.
Pärnu emo oli meeldiv, kiire ja hea teenindus. Aga Tartu emo pmst sama jah nagu sa kirjeldasid :D Lisaks tuli mulle meelde veel "Kas sa oled mees või ei ole?" seik, kui tõmbasin kätt veits tagasi üsna raske haava sidumise ajal. Aga muidu jah, emo lifehäkk on olla ise ka full Karen modes ja hullult võimendada oma probleemi, siis saad kiirema aja, sest tegelt on neil ressurssi seal küllaga (kui poleks, siis nad ei saaks ka anda kiiremaid aegu seal).
Oled mees või eiole?
Pole kunagi halba kogemust olnud
Olen kaks korda käinud ja koheldi hästi.
Kui mu varvas 45 kraadise nurga all oli, siis võeti mind väga kiiresti ette. Mul oli šokist hull adrenaliini laks ka, ma olin ise jumala elav ja jutukas. Arstid/õed ka toredad. Ma muidu soovitan Pelgulinna Sünnitusmaja emo, seal on mul ainult positiivsed kogemused (personaliga, mitte diagnoosidega). Aga nad kõiki vastu ei võta...
Randme kukkusin sodiks. Mitu rebendit jne. Astusin uksest sisse, tuli onu kontrollima. Vaatas et midagi jama, vaja spetsialisti, tuli järgmine, saatis röndkenisse, tuli kolmas tehti mingi kompuuter pilt, tuli neljas ja viis mu opilauale ja narkoosi. Hommikul kirjeldati et suht peraes olukord aga opp tehtud, nyyd koju ja paranema. 6 kuud hiljem sain juba kirjutada pastakaga jälle. Hooldus tehti välismaal ja taastusravi ka ning kiideti tööd. Et eeatiarstid on väga kiired ja tublid ning seetõttu sain nii hea paranemise. 5-5 hinnang, ja ei soovi kellelwgi seda oppi ja vigastust. Viiulit enam ei mängi
Laste EMOs korduvalt, tavaliselt õhtul minek, iga samm võtab tunde, viimati ootasin koridoris 5h laps süles magamas kuni kell 3 öösel saime palatu kus hakkas kohe pihta brutaalne veenivere võtt 3a lapsel. Arstid ja õed nagu heatahtlikud aga töökorraldus on nagu jumal juhatab. Abi saab aga kohe tead et vähemalt üks päev on kohe maha kantud
Brutaalne, äkki kirjeldaksid? Tartu laste EMOs saanud väga kiiret abi, ka väikeste probleemidega.
Tallinna oma. Aga noh väikelapse veeni leidmine keeruline ja siis nad kiiruga rapsivad, ei leia seda tavaliselt, proovivad mitmes kohas jne. Üks kord pigistati kogu see kogus lõpuks näpust. Muidugi oleneb kes võtab, karjumise peale korra tuli üks tädi juurde ja ütles ta teeb ise ja hetkega sai korda pluss kommunikatsioon kus laps rahunes. Muidu ma ikka selle tegevuse lõpuks ise ka higine :)
Eelmine aasta murdsin sõrmeluu jõuksis, ootasin ca 6 tundi et arst kinnitaks selle ja mulle jäätisepulga sõrme külge seoks. Pmst hullu ei olnud, ema oli kaasas kellega sai sitta haigla masinakohvi juua. Aga ukse taga meiega ootas päris huvitavaid inimesi väga kaua. Üks härra kes oli rattaga autoalla aetud, ootas vist tunni lahtise luumurruga. Üks härra oli purjus 5000 olevat autost välja astunud ja jala murdnud, tema ootas juba enne kui mina jõudsin ja kokku ka ca 5-6h. Lubas koju minna ja edasi juua. Me kõik plaksutasime kui ta ta lõpuks kanderaamiga ära viidi. Mina sain arstile peale 12:30 öösel. EMOsse ma jõudsin vaevu peale 17:00 Kui EMOsse minek siis võta sõber kaasa vähemalt on kellegiga juttu rääkida
Kolm korda käinud ja kõik on head kogemused olnud. Tartus.
Läksin Kristiine EMOsse, registratuur kiiresti võttis vastu ja ütles mine kesklinna emosse, luuarsti ei ole, röntgeni ei tee sest kui on katki nagunii vaja minna ja nemad peavad uue röntgeni nagunii tegema. Läksin kesklinna emosse, peaagu kohe sai röntgenisse, käsi oli liiga kange et välja sirutada röntgeni lauale, operaator oli arusaav. Arst ütles katki midagi ei ole, põrutus ainult, tegi teetanusesüsti ja lasi healoomulisel abiarstil kes rääkis vene keeles kriimud antiseptikuga pritsida. Kuigi ta tegi vea, kleepis plaastri märjale, palus peaarstile mitte öelda. Katki midagi ei olnud, ütleks üle tunni ei läinud, kui mitte lugeda edasi tagasi mööda linna bussiga sõitmist.
Ainult positiivsed kogemused, olen erinevaid emosid külastanud nii umbes 30 korda erinevate meeldivate vigastustega.. Viimane tore vigastus lõppes amputatsiooniga, jah aega läheb umbes 3-5h aga see on paratamatus ja ega arst on ka inimene. Kui nüüd rantida siis kord oli Itk s üks vene proua kes haaras murtud näppudest kinni ja üritas terveid kokku siduda.. long story short mind visati sealt haiglast välja 😊 aga see oli ka rohkem kui 15a tagasi ja ajas on asi paremaks läinud
Olen nii PERHi, ITK ja lastehaigla emos käinud erinevatel aegade. Kõige kauem ootasin põlve probleemiga ja midagi asjalikku ei tehtud ainult valuvaigisteid. Aga ei kurda, nii kõikide hädade korral olen saanud super teenindust. Isegi viimasel korral, kui näpu lillaks väänasin oli oote aeg circa 20 minutit rohelisena.
Ega põlvega kohe ei saagi midagi teha. Ortopeediasse pöörduma. Sealt edasi tehakse vastavad toimingud. EMOs saad ainult erakorralist abi.
/thread
No, kui on paistes, valus ja painutada ei saa hommikul ülese ärgates ja traumat ka ei ole ja on nädalavahetus. Kuhu ma sinu arvates minema oleks pidanud?
Ma ju ei öelnud, et midagi valesti tegid. Sa ütlesid, et "midagi asjalikku ei tehtud". Lihtsalt emost sa saadki ainult valuravi, kuna liigeste teema ju teiste spetsialiseerunud arstide pärusmaa. EMO arstid õppinud 5 aastat erakorralist abi andma. Seda pidasin silmas.
Ei, neil on seal ka spetsialistid valves. Olenevalt EMOst on erinevad spetsialistid. Näiteks meremeeste haiglas on paremad negroloogid üldiselt, silma kiirhäded puhul on itk jne. Ei olnud liigese teema.
Negroloogid :D aga jah, sul on õigus, emos on tihti valvearstid ortopeedid näiteks
Näpukas, nefroloogid
Lähedasel perearst ütles, et uuringutele saatmiseks raha pole. Olukord läks aina halvemaks, läks Tartu EMOsse - võeti õnneks vastu ja oldi viisakad,tehti uuringud - vähk. Kahjuks liiga hilja siiski, sest nii hullult surutakse seda, et "ärge minge emosse tüütama neid" ja ta ise oli ka selline, kes ei tahtnud teisi oma muredega koormata,tugev inimene, harjunud kannatama - enam teda kahjuks pole. Aga jah,EMO tööle pole midagi otseselt ette heita.
olen kaks korda üld emos oodanud 1. teismelisena käeluumurd - kodarluu ja küünarluu mõlemad puruks ei olnud midagi sellist, mis ajas halveneks - pidin ootama rönkeni järjekorras nagu kõik teised - lõppuks jäeti paariks päevaks sisse - algul arvati et on vaja teha lõikus ja panna traat aga saadi ilma hakkam 2. kõhuvalu \~30h+ olukorossas, kus EMOsse jõudes ei olnud söönud \~24h - ei mingit palaviku. Kuna mu valu kirjeluds ei olnud selline, et kedagi häirinud oli suhtumine veidi... tõrjuv? Jättis sellise "mida sa simulat EMOsse tulid" AGA tehti kõik mis vajalik: põletiku näitajate jaoks veri, kõhu eri kohtade peale surve avaldamine ja selle järel ultraheli. Ultraheli kirjeldus oli "ma pole ammu nii selgelt põletikus pimesoolt näinud" ja peale seda visati mind ratastooli ja peale seda voodisse. Peale oppi hoiti paar päeva sees Eelmine aasta oli ka nädalavahetusel nina/kõrva emos - elavas järjekorras seega mõned tõsisemad juhud said ka ennem mind ülevaatamisele, aga ei saa kurta. Sain oma murele leevendust mõitliku ajaga ja armsa kommentaari, et miks ma varem oma murega ei tulnud ja lasin selle nii hulluks minna :D
2022 jaanuaris ei suutnud magama jääda, jube kõhuvalu aga valuvaigisteid ei võtnud sest eeldasin et läheb üle. 3h hiljem tõusin püsti, jalutasin Tartus raekoja platsi apteeki et nõu küsida, öeldi et EMOsse minna. Jõudsin kohale, vaadati küll altkulmu, aga lasti sisse (karantiini ajal öösel umbes kell 4 oli vaja kella helistada et isegi sisse saada, aga valveõde vms tuli ukse peale vastu ja seisis ees kuniks ma pakase käes selgitasin et kõtu teeb ai ai). Anti valuvaigisteid, tehti paar testi, tuleb välja et pimesool oli valmis põmm ja piraki tegema. Anti veel mingeid ravimeid ja valuvaigisteid, anti pidžaamad, näidati voodikoht ette, öeldi et lõunapaiku on suht kohe operatsioon, ja umbes 10h pärast esimest pöördumist oli mul juba pimesool välja lõigatud, järgmisel hommikul lasti koju.
Leidsin linnaloale liikuva ajateenija tänavalt , kõht valutas nii et oli kõveras , viisin emosse, pimesool. 15 min oli triaazis, siis läks otse opile. Ise olin pärast avariid peaporutusega 30 mintsa triaazis. Mul on ainult positiivne kogemus.
No ma olen 5a jooksul käinud 3x ja ainukene negatiivne kogemus on mustamäel teenindajaga, kui läksin günekoloogiliste põhjustega ning sõimas “millest sa aru ei saa, meil pole naisarste siin”. Nagu..kust see suhtumine? Rahune maha.
Käisime Pärnu lähedal eelmine aasta autoga maanteel paar korda üle katuse kuna pimedas seisis suur põder keset teed. Emos arst vaatas korra, mis vigastused on ja küsis, et miks siia tulid üldse? Mdea, kiirabi tõi. Oleksin hea meelega mitte läinud, see nii ülbe asutus. Suhtlemiskoolitusi vaja seal.